Ma arvan, et te nõustute minuga, et igaühel on oma pimedam pool - see pool, mida hea meelega ka enda eest vahel varjaks. Kui oleme ümbritsetud teistest inimestest, siis ei ole hea toon olla kade, kuri, tujukas, egoistlik ja mis kõik veel. Samas need omadused just avalduvad teistega suhtlemise käigus. Lapsed õpivad vanemate keelamisest, milline tohib olla. Õpivad sedagi, et kui pisikesena on ehk mõningased mööndused lubatud, siis suurele lapsele on juba suuremad nõudmised, sest ta suudab seda, kuna tema enesevalitsemise oskused ja sealhulgas ka emotsioonide talitsemise võime on rohkem arenenud. Ma ei tea, millal areng lõpeb ja usun, et on teatud impulsiivsust, mis ka osadel täiskasvanutel veel välja lööb, aga mingil hetkel oleme me omandanud ühiskonnale sobivad käitumismallid ning reeglina oma pimedama poole kenasti ära peitnud. Küsimus on, kas see kuidagi ahistab inimest, kas ta tunneb ennast kuidagi vähem endana, allasurutuna soovides vabaks lasta.
Kui näete suhtes esimest korda, kuidas kallim mossitab, kui ta ei saa oma tahtmist ning ärritub silmnähtavalt, kui seltskonnas kaaslase naljade peale kõvemini naerdakse, siis teate, et teatud meeldimise vajadus on asendunud turvatundega, et ta võib olla natuke rohkem tema ise ja see on ok. Eks teise valmisolekut ole selleks ajaks natuke alateadlikult testitud ka ning nii ma lubangi endal nüüd ta ees vihast nutta ja raevust rusikaga vastu patja lüüa. Tore on olla suhtes, kus sa ei pea kartma, et sinu järgmine "libastumine" emotsioonide vallas võib lahkumineku kaasa tuua, aga kas peab meie kõige kallim olem see, kes kogu meie jama endale kaela saab? Alati ei ole negatiivsed emotsioonid ju temast tingitud, vaid teistest meie ümber ning vahest tõesti on lihtsalt paha tuju. Mind pani mõtlema ühe mehe ütlus, et ta armastab oma kaaslast liiga palju selleks, et talle oma tumedat poolt näidata. See kõlas armsalt - see et ta soovis säästa naist oma sisemistest võistlustest, mis oleks muidu naisele kaasa toonud muret ehk rusutust ja abitustki. Samas on minu nägemuses hea suhe siiski see, kui sa saad olla haavatav. Tõenäoliselt on küsimus doseerimises st millal on küll küll ja karikas hakkab üle ajama.
Mida soovitada? See on värskendav vabadus, kui kaaslane tunneb sind iga kandi pealt ja ikka ütleb õrnalt, et armastab. Sa tunned selle piiri ära, kus sa oled talle väga tänulik, aga ei kasuta seda ära. Kui on lihtsalt halb päev, siis ütle seda, sest nii välistad selle, et teine hakkab palavikuliselt mõtlema, et mis ta valesti tegi või ütles. Hea suhe on siis kui mõlemad annavad natuke järgi ja just nendes asjades, mis on tegelikult in the grand scheme of things väheolulised. Isegi kui tunned kadedust, siis kuskil tunned ju ka rõõmu, et teisel hästi läheb. Isegi kui sa ei saa oma tahtmist, siis tea, et pikajaline harmooniline suhe on palju rahuldustpakkuvam kui ühekordne puhas egolaks. Ja nii me tantsime koos seda suhtetantsu, ei ole pooli, vaid on üks tervik, teine tervik ja koos MEIE!
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
See harmooniline suhe peaks olema ka lahutatud vanemate puhul mingil määral? Negatiivsete asjade lahendamine peaks ka sellises suhtes läbi rääkimise toimuma ja arvestada võiks ju teise soove? Aga kui teine pool (mees, lahutuse otsustaja) seab pidevalt oma tingimusi ja on nõus rääkima siis, kui ainult talle sobib ja teine (naine) peab siis kas leppima olukorraga või pinged endasse jätma, kuidas siis suhted normaalsena hoida? Mingil hetkel tuleb nii lootusetu tunne, et ei tahaks üldse pingutama. On selge, et kui kumbki oma rida ajab, siis ei tööta miski.
ReplyDeleteTahtsin veel lisada, et kijeldatud olukorrast ei tule muud, kui teineteise mittemõistmine, negatiivsed emotsioonid ja palju pahandust :(
ReplyDeleteHea küsimus ja täna kirjutamast! Harmoonilist suhet lahutatud vanemate vahel ei saa minu meelest enne tahta kui mõlemad on oma eluga edasi läinud ja suhe on ka emotsionaalselt lõpetatud. Füüsiline lahku kolimine ja ka näiteks lahutuse vormistamine ei pruugi tähendada seda, et ühel, aga miks mitte ka mõlemal enam tundeid pole. On paare, kes on lahku läinud, mõlemad uute kaaslastega ja ikka mõtlevad eksile; mingil hetkel ka tegutsevad taas kokkusaamise suunas. Ühesõnaga emotsionaalne suhte lõpetamine on väga oluline ja seda saab tihti kuigi mitte alati aidata teha uus suhe. Loomulikult on mõni vanas kinni, ei luba oma ellu uut suhet ning on parem üksi. Oma kogemusest võin öelda, et sellisel juhul võtab enda kokku kogumine kauem aega, ehk aasta või isegi mitu.
ReplyDeleteKui lahkuminek on veel suhteliselt värske, siis on kindlasti mõlemal poolel teineteisele etteheiteid. Seda osalt sellepärast, et uued rollid ei ole veel välja kujunenud. Näiteks kui peres on väiksed lapsed, siis on väga keeruline säilitada lapsele isa, samal ise piisavat distantsi tekitades eksist, et oma eluga edasi minna. Võtab harjumist, et mees ei ole enam mees või siis naine naine, vaid ainult lapsevanem. Parim on minu arvates umbes aasta jooksul võimalikul vähe suhelda isegi siis kui teine tundub vahepeal endiselt täitsa tore ja võiks sõber olla.
Aeg ja piisav distants aitab mõlemal jõuda selleni, et on valmis uueks suhteks. Ühel päeval muigavad nad selle üle koos sõbralikult juttu puhudes - hea et see selja taga ja nüüd kõik jälle hästi on. Jõudu sulle!
Suur aitäh vastuse eest :)Distants ja uus elu täiesti olemas, aga mind siiski häirivad need lahendamata jäänud asjad. Üksi neid ei lahenda ja kui teisel poolel pole tahtmist/aega, siis tuleb sellega vist leppida.
ReplyDeleteK-P.
Ega jah teist sundida ei saa. Ja kui tõesti teine pool kaasa ei tule, siis enda meelerahu huvides oleks hea asjade seisuga nii nagu need on, leppida. Teame ju seda, et andku Jumal meile tarkust vahet teha nende asjade vahel, mida me saame mõjutada ja mida mitte. Edu!
ReplyDelete