Arvepidamine suhtes

On õhtu, naine ja mees on kodus. Naine ütleb mehele, et ta hea meelega teeb süüa, aga kuna köögikapis ja külmikus laiutab tühjus, võiks mees, kes niikuinii läheb varsti koeraga jalutama, läbi põigata keldripoest ning osta riisi ja tuunikala konservi. Mees vastab selle peale, et tema on sel nädalal juba kaks korda poes käinud, nüüd on naise kord. Naine imestab, et miks mees neid kordi loeb, võtku jalad selga ja löögu kaks kärbest ühe hoobiga. Mees aga kurjustab, et niikuinii käib tema kogu aeg koeraga jalutamas, peseb naise autot ning pügab muru, miks ei või naine seda ühte asja teha. Ma ei tea, kuidas see vestlus edasi kulgeb, usutavasti saavad mõlemad siiski söönuks, aga tuju on rikutud.

Mõelgem suhte algusaja peale, kui on tahtmine kõike koos teha sh ka poes käia ja süüa vaaritada. Köögis koos olemine on lõbus, saab isegi vahest toidusõda peetud. Mõlemad nuputavad, mis teist võiks rõõmustada, teevad seda ja on rahul, kui kaaslane rahulolevalt naeratab ja hellalt tänusõnu lausub. Tihti aga mingist hetkest mitte lihtsalt drastiliselt ei vähene teise "teenimine", vaid algab ka arvestus, millal tema viimati midagi kena tegi. Miks? Selge on see, et alul ikka püütakse meeldida, hiljem tuleb nö suhte laiskus, et midagi halba ei juhtu, kui ma ei tee/ei ütle. Kui tööl on pikad päevad ja näiteks veel koolgi pooleli või väiksed lapsed peres kasvamas, on loomulik, et ei saa kogu tähelepanu partnerile suunata - selleks pole lihtsalt energiat ning on nii palju teisi asju/inimesi, mille/kelle peale operatiivselt mõelda. Ole ise eeskujuks -ok, püüan olla teadlik sellest, et aktiivne hoolimine kaasast peab ka argipäeval toimuma ja just nii et ta seda tunneks. Aga vahest tundub, et tema kogu aeg võtab ja võtab, aga ise vastu ei anna. Siis on täiesti arusaadav, miks võib tekkida soov ise ka shutdown teha. On aga selge, et nii paremaks ei lähe.

Ainuke asi, mida siin soovitada on meeles pidada, et suhe võib olla nii palju parem, kui oma partneri nimel pingutada ja oma vajadustest rääkida. Seda on vaja teha mina-keeles, nagu eriti Gordoni perekoolis käinud on õpetusena kuulnud. See tähendab, et selle asemel, et süüdistada, et sa ei too mulle lilli, sa oled liiga kaua tööl, sa ei tee mulle komplimente, sa ei aita mind kodutöödes, tuleb sõnastada kõik need asjad endast lähtuvalt. See tähendab, et ütled, et ma olen kurb, kui ma sinult vahest lilli ei saa, tunnen end üksildasena, kui sa pikki õhtuid kodust ära tööl oled, tunnen end ebaatraktiivsena, kui sa mulle vahest komplimente ei tee ning ma olen nii rampväsinud, kui kogu majapidamine minu õlul on. Kas tunnete vahet? No proovige.

Tegelikult käib meil kõigil suhtes arvepidamine. Arve avatakse armumisega ja sellega koos saab partner oma kontole tuhandeid plusspunkte. Kuude, aastatega teeb ta ikka mingeid apsakaid, mis saldot vähendavad, aga tihti lisanduvad samas ka uued punktid. Kui partner pole teie ühisele suhtekontole sinu tunnetuse järgi (see ei ole tingimata sama kui faktiliselt) tükil ajal sissemakseid teinud, küll aga oled sina oma arvates palju panustanud, siis psühholoogiliselt jääb ta sinu silmis miinusesse, ja kui ta siis pöördub sinu poole väljamakse sooviga st soovib sinult vastutulekut mingis asjas, lähebki punane tuluke põlema ning ärritus ja pahameel tõusevad.

Seega kui on vaja poodi minna, minge ja miks mitte ka koos. Tehkem ikka mitterahalisi sissemakseid suhtekontole, siis teie äri õitseb!:)


PS Elu mitte väga tõsiselt võtmine tuleb ka kasuks, sh seda postitust lugedes.