Sunday, January 3, 2010

Laste haigused

See on nüüd üks tricky teema. Nimelt võivad paljud alloleva jutu peale öelda kohe, et autor on täitsa segi või et ma ei saa üldse aru, millest ta räägib. Neile ütlen nii palju, et kõike ei pea kohe omaks võtma, aga avatud olles me areneme ja tavaliselt tuleb see meile kasuks. Ehee, päris tugev disclaimer sai. :)

Laste haigused on reeglina seotud vanemate omavaheliste suhetega. Nii lihtne või keeruline see ongi. Ma ei ole selles parteis, et kui laps külmetab, siis tuleb nohu ja vahest ka köha. See ei tähenda, et peaksime pakasega oma tibud poolpaljalt välja mängima saatma, aga miks on nii, et kui väljas lustib külmaga palju lapsi, siis on neid, kes jäävad pärast haigeks ja neid kes ei jää. Milles on vahe? Immuunsüsteemis? Ok miks mitte, aga millest selle tugevus oleneb? Geenidest? Kindlasti osaliselt. Aga minu arvates mängib siin olulist rolli ka emotsionaalne seisund, mida omakorda mõjutab läbisaamine oma kõige lähedasematega.

Lapse jaoks on kõige tähtsam turvaline ümbrus, mis oletame et talle harjumuspäraselt koosneb emast ja isast. Oletame, et ema ja isa tülitsevad pidevalt. Mida laps tahab? Laps tahab, et vanemad teeks koostööd ja saaksid hästi läbi. Kui laps haigeks jääb, siis mis tihti juhtub? Ema ja isa unustavad oma kraaklemise ja on koos mures lapse enesetunde pärast. Laps sai mis soovis ja saab terveks. Tülid taastuvad ja jälle tuleb haigus. Kõige drastilisem näide on küll välismaalt, aga siiski: kerge diabeediga poisi vanemad lahutasid ja pärast seda nad enam omavahel ei suhelnud. Poiss pettis haiglatest ja apteekidest insuliini välja ja viis ennast sellega koomasse, sest siis tulid ema-isa koos teda haiglavoodi äärde vaatama ja koos muretsesid tema pärast. See on ekstreemne näide, aga ilmestab seda, et alati tasub endalt küsida, millist eesmärki suhete mõttes konkreetne sümptom teenib.

Väidetavalt kuni kolmeaastased lapsed jäävad haigeks paljalt oma ema stressi, viha ja kurvameelsuse tõttu eriti kui see on seotud lapse isaga. Kahju on, et kui vanemad on sõjajalal, siis tihti tuuakse lapse haigust esile süüdistusena teise poole vastu, et näed nüüd, see et sa minuga nii ja naa käitud, sellepärast jäi meie laps haigeks. Selles on osaliselt tõtt, aga nii palju, et laps reageerib tugevalt eelkõige oma peamise kasvataja emotsioonide kõikumisele ning tavaliselt on selleks ema. Loomulikult on suured ja jätkuvad tülid või pikk külmasõda üldiselt lapsele kurnavad olenemata sellest kes alustas.

Tihti on lasteaeda minek see eluetapp, kus laps on palju haige. Lasteaias on ju sadu viiruseid, loomulikult korjab lapse need sealt üles ja põeb läbi, et edaspidi orgamism nende vastu immuunne oleks. Jah...aga. Tihti on need haigused seotud ka sellega, et ema ei ole valmis lapsest eralduma. Ta on üheksa kuud teda kandnud, imetanud, päevad ja ööd taga koos olnud, pidanud igal hetkel tema vajadusi ära aimama ja rahuldama ja nüüd äkki läheb laps lasteaeda. Hirmunult tuntakse kuidas osa elu mõttest siis kaob. Lapsel on nüüd uued inimesed ümberringi, lisaks vanematele on nüüd ka kasvatajad arvamusliidrid, kelle jututarkusi ka vanematele eeskujuks tuuakse, tekivad sõbrad kellega on tore koos olla jne. Lapse maailm ei ole enam ainult ema (ja isa). Isad tavaliselt võtavad asja kergemini, kuna nemad on niikuinii tavaliselt jätkanud tööl käimist ja taluvad seetõttu lapsest igapäevast lahusolekut paremini. Naine on aga harjunud ema ja kellegi maailma naba olema. Kui suhted mehega on keskpärased, on eriti convenient end rohkem lapsega siduda ja nii ennast selle kaudu mehest distantseerida.

Laps näeb, et ema on stressis ja tahab olla hea laps. Mida teeb hea laps? Jääb haigeks, et lasteaeda minna ei saaks ning ema saaks temaga koju jääda ja harjumuspärasust lähedust tunda. Kusjuures tavaliselt ei ole see teadlik tegevus. Teadlik võib olla pigem see, et ema on just tööle tagasi läinud ja nüüd on frustreerunud, et tõbise lapse pärast töölt puuduma peab.
Võib ka nii olla, et kui laps ei taha kuskile minna, miks mitte lasteaeda, sest näiteks teda kiusatakse seal, siis võib ta sellest pääsemiseks endale mingi sümptomi nt kerge palaviku "hankida". Asi võib ka konkreetse sündmusega seotud olla. Oletame, et laps kardab esineda aga talle on antud ülesandeks isade päeva aktusel laulda üks laul. Ta kardab nii, et hommikul on tal 39 palavik, mis kaob õhtuks jäljetult. Selliseid välk-haigusi on kindlasti ka teie lapsepõlves ette tulnud.

Ma ei püüa tavapäraseid käsitlusi haigustest ümber lükata, aga siiski võiks endalt lapse peavalu, kõhuvalu jms puhul küsida, kas selle taga võib olla midagi muud kui bakter või viirus. Loomulikult ei käi jutt ainult laste kohta, aga nemad on peres tavaliselt kõige tundlikumad ja kui midagi peresuhetes viltu on, siis nendel väljendub suhete düsfunktsionaalsus tihti haigusliku sümptomina.

Kuidas laste haigusi vältida? See on päris raske. Alustala on kindlasti tugev ja hooliv paarisuhe ja endaga kooskõlas elamine. Enda mõistmine, hirmude teadvustamine, nende kognitiivne muutmine, mis väljendub käitumise muutumises aitavad kõik kaasa, et haigusi oleks vähem või et need oleks lühiajalised ja kergekujulised. Rasked ja kroonilised haigused tulevad alles siis, kui mingeid asju, mis on halvasti, on pikka aega ignoreeritud. Olgem julged tunnistamaks seda, mis vajab parandamist ja olgem järjekindlad muutumises.

Soovin kõigile head uut aastat ja terveid lapsi!

22 comments:

  1. olen nõus.ja mitte ainult laste puhul, vaid ka täiskasvanute haigused on kindlasti seotud sellega, millised inimesed nad on ja kes nende ümber on.

    ReplyDelete
  2. No appiiii. Tõesti. Kirjutajal vist ei ole lapsi ja teadmised sellised raamatu omad. Küll oleks tore, kui lapsed ainult vanemate armastusest terved püsiksid.

    Minu kogemus on näidanud, et peres, kus isa joob ja ema on ka suht imelik, on lapsed terved kui purikad. päevade kaupa külmade ja märgade riietega õues ja ei juhtu mdagi. Keegi ei hooli ja õhtul saab emaehk veel kolki ka. Peres, kus on pere liikmete vahel soojus ja armastus, on lapsed pidevalt haiged.

    Ja kui iga kord, kui lapsed haigeks jäävad, hakata oma suhteid analüüsima, siis vist võiks küll kohe ära lahutada, ka siis kui omavahel tülisid ei ole ja kõik on hästi.

    ReplyDelete
  3. Jah, oeln nõus, et mingi perioodi vältel mõjutab näiteks vanemate lahkuminek lapse tervist.
    Aga neile, kes selle looga nõus pole (mina ka 100%ei ole): naeratage :o)! Minul vähemalt tuli seda kirjatükki lugedes muie suule.

    ReplyDelete
  4. 100% pole üheski asjas täit tõtt, aga see ei tähenda, et ei võiks teinekord asju ja ennast ka muust vaatenurgast lähtuvalt analüüsida. soojad suhted on teinekord ka üsna näilised.

    ReplyDelete
  5. 100% pole milleski täit tõtt aga minu lapsed on küll rohkem haiged, kui sooviksin. Ja selle põhjal võiks öelda, et meie majas on ema ja isa vahel üks lõputu tüli ja vaen. :)

    Ja kui tõesti iga lapse haiguse korral hakata eneses urgitsema, issver, stressi läheksin sellest eneses urgitsemisest enne, kui põdevast lapsest. :)

    Õnneks saavad lapsed mingi aja möödudes jälle terveks, siis on veidi kergem ja mõne aja pärast on üks lastest jälle haige. Pole hullu, küll paraneb. Tüütu on muidugi, aga mis teha.

    tervitustega
    Anu

    ReplyDelete
  6. Kui blogi alustasin, siis tellimus oli just kirjutada sellest, mida koolis õpin. See lugu on puhtalt selle vahendus. Loomulikult võib mind rünnata, et kui endal lapsi pole, siis see tähendab, et ma ei tea tegelikult asjast midagi. Pole hullu, ma ei võta seda südamesse. Selge on see, et miski pole must ja valge. Maailmapilti mingi teise vaatenurga osas ja osaliselt võib avardada ja mitte. Väga lihtne on öelda, et see on jama ja üldse mitte lugeda või unustada see paugust. Aga üldiselt on tore nii kiiresti vastukajasid saada ükskõik milliseid.

    ReplyDelete
  7. Kõigel siin maailmas on seos. Vahest isegi rohkem, kui me tahaks ja tunnistada julgeks :)

    ReplyDelete
  8. väga põnev teema, kärt! psühholoogid ning pereterapeudid! ei võta seda laest ega räägi niisama, sama õpetati ka meile peretoetajate koolitusel. see pole mingi väljamõeldud, tõestamata teema. stress peres pea alati tähendama, et ema ja isa omavahelised suhted oleks halvad, siin mängivad rolli ka probleemid ja suhted vanavanematega, teiste lähedastega, tööstress, ajapuudus jne. lapsed on nagu käsnad, kes oma vanemate mured endasse imevad. mõelda, et haigused tulevad lihtsalt viirusest või külmetusest, on kõige lihtsam. analüüsida oma elu muid aspekte - uneaega, toidusedelit, ja seda psühholoogilist poolt - see on palju keerulisem. et joodiku laps on tervem kui tavalise pere laps, see pole mingi näitaja. kõik suitsetajad ei saa kopsuvähki jne. kas hakata oma suhteid analüüsima iga kord, kui laps haige, no see on hoopis teine teema :)

    ReplyDelete
  9. Ma olen nõus, et jätsin välja mõned olulised aspektid nagu toitumine, stress muudest asjadest kui paarisuhe ja veel mõningad mida mainid. Hea, et sa need sisse tõid. Muidu hirmutangi veel mõne täitsa ära ja tekitan probleeme seal, kus neid pole. Olen ise aegajalt superosav probleemitekitaja ja teistele küll seda ei soovi.
    Kindlasti ma ei arva, et peab iga kord suhteid analüüsima, kui laps haige on. Siis tõesti oleks juba paranoline ja see ajaks hulluks ka. Ma arvan, et seda tasuks siis teha kui mingid asjad korduvad pikema aja vältel või on juba kroonilised. Selline soovitus siis.

    ReplyDelete
  10. oh, need kes seda juttu täiesti jamaks peavad, võiksid lugeda nt bruce liptoni ja candace perti raamatuid.

    ma olen nõus. ja ka täiskasvanute haigustega on sama.

    see, kes tõi näite joodikute lastest, kes väljas mängivad ja terved on, ükskõik mis ilmaga... aga neil ju ongi vaja terve olla, et oma vanematest eemal olla?

    ReplyDelete
  11. Head uut aastat, Trinc!
    Väga huvitav ja terane kommentaare joodikute laste kohta. Ma ise selle peale ei tulnud. Tänud ka raamatusoovituste eest!

    ReplyDelete
  12. Ka nõus. Minu sõber laseb igasugustel asjadel end väga mõjutada ja keskimselt on ta kord kuus haige. Enamasti võiks asjad lihtsalt ära teha/lahendada ja mitte lasta pingetel koguneda. Isa ta tõdeb ka seda iga kord.

    ReplyDelete
  13. Mina ütlen ausalt, et ma ei leia kuidagi aega, et kogu see postitus läbi lugeda. Aga alguse järgi saan aru, et teemaks on: haigused tulenevad emotsionaalsest seisundit. Täitsa õige.

    Mul on aga lisaks sellele üks seisukoht veel. See puudutab eelkõige lastehaiguseid. Kõik haigused aitavad inimesel areneda, kuhugi edasi jõuda. Laste puhul on see eriti märgatav, peale haigust on laps alati veidi arukam, kuidagi mõistlikum, ta sõnavara on hüppeliselt kasvanud, ta on saanud selgeks uue oskuse või on toimunud mõni muu nähtav areng.

    Aga alati pole see nähtav ja käegakatsutav. Näiteks tuulerõuged saab külge laps, kes on sellises arenguetapis, et vajab veidi iseseisvumist, ema-isa küljest lahtilaskmist. Tunnen üht ema, kes igal aastal unistab, et ta nüüdseks 10-ne tütar lõpuks ometi selle haiguse läbi põeks. Tütar on tõesti kleidisabas kinni.. Ja lasteaias-koolis on igal aastal tuulerõuged.. Pere teised lapsed ka selle kõik läbi põdenud. Aga vot ei võta kinni :-)

    Ehk et teisisõnu: haigused on sõbrad. Ja tulevad meie egosid arendama ja kasvatama erinevatel põhjustel: kes on emotsionaalselt tasakaalutu, kellel immuunsüsteem nõrk, kes vajab väikest tõuget, et järgmisesse arenguetappi jõuda. Ja muidugi on ka mõned tobedad lihtsalt viirusesse haigestumised, sest see peab siiski paika, et kui pidevalt viiruste seas ringi uidata, siis saad ikka külge küll. Aga kui kodus nelja seina vahel olla, siis kõike päris ei saa. Aga telefoni teel on ka võimalik haigeks jääda. Kui sul ikka on vaja, et haigus sind arenguteel edasi tõukaks, siis väike mõte pähe (loe: pisike hirm, et äkki jään ka haigeks) teisel pool toru olevalt haigelt inimeselt ja ongi tehtud :-)

    Ja see, et inimesed ühel lainel pole, on ka selge. Mis ühe jaoks elementaarne, see teise jaoks utoopia. Ja vastupidi. See "ja vastupidi" on väga oluline. Üks ei ole ülim ja teine temast madalamal, need on lihtsalt erinevad sagedused, milles inimesed opereerivad. Ja igaüks jõuab talle määratud maailmamõistmise sihtpunkti erineval ajal.

    Lisaks postituse lugemisele ei lasknud lapsed ka rahulikult kirjutada, nii et andtagu andeks kui mu mõte segaseks jäi.

    Nele

    ReplyDelete
  14. Tahaksin lisada, et (laste) haiguste ja emotsionaalse seisundi vahelist seost ei peaks üldse esitlema kui miskit alternatiivse või umbluu-valdkonda kuuluvat:) Samas leian, et stressi mõju haigustele pole absoluutne ning lisaks stressile on ka teisi olulisi haigusi esilekutsuvaid tegureid.

    Inimese mikrofloora muutused on seotud haigustega. Aga mikrofloora kujunemist mõjutab m.h. stress, sest see vähendab heade bakterite hulka ning nõrgestab immuuunsust. Samamoodi viivad mikrofloora tasakaalust välja näiteks "lääne dieet" ehk rohke liha söömine, nadi elustiil , AB arutu tarbimine. Ehk kui laps on õnnetu (ja seda ta ilmselt on, kui tema lähedastel pole kõik hästi), siis kajastub see ka tema kehakeemias. (Ei kõla küll kenasti, aga loodetavasti selgelt:)

    ReplyDelete
  15. Lugesin nüüd postituse ka läbi.
    Minu meelest on just väga tänuväärne, et sa sellistel olulistel teemadel akadeemilist tausta jagad. Jäävad ju meie - titemammade - igapäevased omavahelised heietused peamiselt sinna "mis-värvi-teie-kaka-täna-on-meie-oma-oli-roheline. Ja-vahutav." kanti..

    Nii et mina ootan küll põnevusega kõike uut ja huvitavat, mis Sulle seal koolis räägitakse!

    ReplyDelete
  16. Ja ikka üks asi veel (mis selle inimese kohta öeldakse, kes ei suuda kõike ühe korraga ära öelda?):

    Kes te sõbrad Anonymoused olete? Olen nõus, et vahel võibki anonüümseks jääda, kommenteerid kuskil, et oi kui armas tita või palju õnne kooli lõpetamise puhul ja kelle asi see iokka on, et sa oled näiteks Nele Tasane.

    Aga kommenteerides sisulist teemat, sealjuures nõnda, et loo autoril ja teistel lugejatel tekib soov kommenteerijaga diskussiooni astuda, pole lihtsalt viisakas anonüümseks jääda. Nii ei saa isegi aru on teid üks või mitu?

    Aga see on minu väikese inimese arvamus.

    Lugupidamisega,
    Nele Tasane

    ReplyDelete
  17. hei, liis, mis see AB on? ja kas sinu meelest tuleks ka soolestiku mikrofloora parandamiseks biolattet või gefilust võtta?
    ebe

    ReplyDelete
  18. head uut aastat sulle ka! :)
    põnev blogi on sul :)

    ja Nele mõtetega olen ka väga nõus.

    ReplyDelete
  19. ab on antibiootikum (kui Liis siia äkki niipea ei satu) ja soolestiku mikrofloora parim abimees turul on Biolatte (saadaval Avituses, Herne tn poes jm).

    ReplyDelete
  20. See on ikka huvitav, kuidas erinevad teemad tekitavad erinevaid emotsioone selles mõttes, et mõni paneb "sulge haarama" ja mõne puhul mõtled lihtsalt kaasa, et ok. Aga see selleks.

    Teate, ma olen teile kõigile väga tänulik teema avardamise eest. Tegelikult see ongi minu väike unistus, et sisu tekib mingist minu lugulaulust/arutlusest/õpitu kokkuvõttest ja täieneb teie kõigi arvamustega ja miks mitte ka soovitustega. Nii et suur suur aitäh!

    Nelele olen väga tänulik, et ta tõi sisse haigus-on-sõber vaatenurga, sest tõepoolest, olen isegi kogenud, et tihti jään haigeks selle põhjusel, et pole enda jaoks piisavalt aega võtnud ja mingis teemad on enda jaoks läbi käsitlemata. Haigus võimaldab aega enda jaoks ja mõtlemiseks ning tavaliselt kui vastus valmis, tuleb ka tervenemine.

    Kogu see biokeemia teema on ju ka igati asjakohane ja seotud, nii et tänud ka selle eest, Liis!

    Mis puudutab anonüümset kommenteerimist, siis minu jaoks see väga oluline pole, et inimene oma nime kirjutaks. Mul on hea meel kui üldse vastukaja tuleb saati siis veel nimeline. Ehk ka mõnest kommentaarikeskkonnast on väike kartus, et kui nime avaldad, siis hakatakse pärast pöörduma, et kuule sina, see on küll täitsa loll jutt. Nii et nimi on endiselt optional, aga mul on hea meel, et mõne puhul saab nime ja näo kokku viia, sest nii võib mõni arvamus ka kaalu juurde saada kui inimest tunned ja autoriteetseks pead.

    ReplyDelete
  21. Loen ikka su postitused alati läbi ja mõtlen kaasa aga seekord võin niipalju siiski avalikult lisada, et ise olin pidevalt lapsepõlves haige ja arstid ei teadnud mu kõhuvalude ja muude hädade põhjust. Sain erinevaid diagnoose ja paari nädalaga terveks... Nüüd täiskasvanuna olen mõelnud oma lapsepõlve ja haiguste peale ja võin täiesti kindlalt väita, et minu haigused olid seoses vanemate omavaheliste suhtlusprobleemidega. Mitte kõik nohud-köhad muidugi aga tõsisemad haigused ma siiski vist "mõtlesin välja" ja täiesti kindlasti
    muutsin sellega kodust õhkkonda!

    ReplyDelete
  22. Ebeli, kui tore, et ka kirjutad ja just oma kogemusest. Väga huvitav on teada saada, kuidas erinevad inimesed teemaga suhtestuvad.

    ReplyDelete