Dialoog laste nimel

Minu missioon on aidata inimestel luua omavahel paremaid suhteid. Üks koht, kus seda väga vaja on, on tülidega lahkumineku puhul, kus peres kasvavad ka lapsed. Laste jaoks on väga raske olla vanemate tülide vahel ning vanemate vastutus on, et nad sealt välja saaks. Kui nüüd keegi ütleb, et minu lapsed ei tea meie halbadest suhetest midagi, siis võin julgelt öelda, et see võib olla teie soov, aga kahjuks pole see reaalsus. Vanematele, kes tahaks tülitsemisest lõpetada, aga ei suuda, ning kes siiralt hoolivad oma laste heaolust ja tervisest, on mõeldud programm, mis Eestis sai nime "Dialoog laste nimel". Osalesin programmi läbiviimiseks grupijuhi väljaõppel ning oktoobris 2016 soovime esimese grupiga alustada. Alljärgnev lugu ilmus märtsis 2016 Eesti Naises ning tutvustab programmi lähemalt. Link on siin.

Armastuse pingereas igavene teine

Cosmopolitan palus kommentaari loole, kus oli juttu sellest, kuidas mõnele tundub, et ta peab tunnete mõttes võistlema kellegagi, kelle vastu partneril oli suurem armastus kui praegu. Link juulis 2015 ilmunud loole on siin.

Lapsed ja lahutus

Jaanuaris 2015 ilmus ajakirjas "Pere ja Kodu" ajakirjaniku palvel tema lugu minu kommentaaridega, mida silmas pidada, kui paar lahku läheb ja neil on laps või lapsed. See on minu jaoks oluline teema, mille osas inimesi harida. Lugu saate lugeda siin, siin ja siin.

Hingesugulus

Oktoobris 2015 ilmus "Anne ja Stiil" ajakirjas hingesuguluse-teemaline kirjutus, millele minult kommentaari paluti. Lugu on tervikuna siin, siin, siin ja siin.

Millised vastused huvitavad eestlasi kõige rohkem?

23.01.16 avaldas Eesti Ekspress Marian Männi sulest loo, kus ajakirjanik püüdis ekspertide abiga vastata neile küsimustele, mida eestlased kõige rohkem googeldavad. Mina vastasin neist kahele: kas ta armastab mind ja kuidas teda endale saada. Kogu artikkel on siin.

Facebook - suhterikkuja?

 

Jaanuari 2016 Cosmopolitani kirjutasin kommentaari selle kohta, kuidas Facebook võib meie paarisuhteid mõjutada. Link on siin.

Telesarjas eksperdiks

Olin meeldivalt üllatunud, kui aasta alguses paluti mult abi koostada uuele tutvumisportaalile paaride sobitamiseks küsimustik. Sain natuke kasutada oma raamatu suhteauditi küsimusi ja lõin ka uusi. Põhimõte oli selles, et põhiväärtused peaksid ühtima, peaks olema paar ühist huvi-hobi ja iseloomult võiksid inimesed teineteist täiendada. Kui selle tööga ühele poole sain, tuli kõne Filmimehe peatoimetajalt Raimo Kummerilt ning tema soovis, et osaleksin eksperdina tõsielusarjas "Abielus esimesest silmapilgust" See tundus hirmutav (ikkagi tele) ja samas põnev. Nimelt olen tihti suhte lõpu tunnistajaks ning sageli selgub, et juba suhte algus oli selline, mis pikka koosolemist ette ei ennustanud. Eriti puudutas see neid paare, kes said kokku tänu suurele kirele ja vastastikkusele keemiale. Nüüd pakuti mulle võimalust aidata paare kokku saada vähem juhuslikult ja teadlikumalt. Olin nõus seda enam, et alguses pidin osalema minimaalselt: paneelis, kus kõik eksperdid peavad saavutama kokkuleppe, millised on paarid, kes saates osalevad ning paarinõustamise episoodis (nr 8).
Kui protsess käivitus, siis tegelik elu oli palju kirjum ja seda ma hetkel ei kajasta. Tulemus on esimest korda eetris 3.09 TV 3-s. Saate tutvustus on siin ja siin.

09.09 kutsus Annely Adermann mind StarFM-i hommikuprogrammi ja kohe otsa oli ka intervjuu TV3 Seitsmesed uudised saatele. Raadios läks Allan Roosilehe eestvõttel jutt alkoholiprobleemile, aga Merlyn Uusküla tõmbas fookuse tagasi. Ta ütles, et on suur psühholoogiahuviline ja oli igati varmas ka Allani küsimustele vastuseid pakkuma. Kokkuvõttes oli tore, huvitav ja see pool tundi läks nii kiiresti, et praktiliselt Jürgen hakkas uudiseid lugema ja sellest saime aru, et nüüd on vestlus läbi.
Saatejupid on siin ja siin.
Uudiste jaoks otsisime kaua sobivat kohta selles mitteglamuurses kontorihoones. Leidsime diivani ja pildi - sobis. Küsimused laenati Merlynilt ja viimane käis minu enda suhte kohta;) Kokkuvõttes oli huvitav kogemus ja pärast selgus, et päris mitmed juhtusid nii raaidot kuulama kui telekat vaatama. Uudistelõik on siin.
PS Ka siis, kui selgus, et tekkimas on uus paar, paluti mult uudistele kommentaari. Kuuldavasti on pealkirjade kirjutamine täiesti eraldi oskus ja äri ning ma täitsa mõistan seda. Nimelt võeti mu jutt kokku järgmiselt: "Abielusaate psühholoog purustab illusioonid: on täiesti normaalne, et tekivad armumishetked ka teistega". Lõik ise on siin. 

Lapsevanemate topeltstandardid

Kui tihti märkame, et lubame endale, mida lastele keelame. Juulikuu 2015 Eesti Naises ilmunud loo link on siin.

Armukadedus

Vahelduseks jagan ühte videoklippi armukadedusest, mis oli eetris Kanal 11 saates "Kolm naist paadis" 29.01.15. Armukadeduse lugu on kohe esimene. Link on siin.

Milline graafik oleks 2,5 aastasele lapsele parim ema ja isa juures elamiseks, kas nädala või 3-4 päeva kaupa?

Küsimus

Tere,
Kui väga peab paika väide, et eraldatus vanemast, mida üle aastased lapsed taluvad probleemitult, on lapse vanus aastates pluss kaks (päevadesse arvestatuna)? Ehk siis, kui mul on 2a laps, siis tema maksimaalne eraldatus vanemast peaks olema 4 päeva.
Asi selles, et läksime lapse isaga lahku, kui laps oli 1,5a ja juba sealtmaalt oli tema nõue, et laps oleks jaotatud võrdselt. Selle saime korraldatud läbi raskuste, aga õnneks omavahelise suhtlemise teel. Nüüd on laps 2,5 ning oleme suutnud kenasti asjad lahendada lapse koha pealt, aga uus küsimus on selles, et jaanuaris sünnib minul ja mu elukaaslasel laps ja esimese lapse isa tegi ettepaneku, et laps jaotada nädal ühe ja nädal teise juures. Ma ei ole ise väga vaimustatud sellest ideest, kuna nädal emast eemal tundub siiski liiga pikk aeg, et seda teha lausa üle ühe nädala. Tahaks asja lahendada lapse jaoks võimalikult mõistlikult. Näiteks 3-4 päeva kaupa. Mis on Teie arvamus?
Teine mure on, et kui laps on isa juures, siis ei taha ta sealt kuidagi minu juurde tulla. Nutab ja kisab, et ta ei taha emme juurde tulla ja tahab issi juures olla. Kuidas seda leevendada? Asi sujub leebemalt, kui ta on isa juures olnud 3-4 päeva, aga kui talle järgi minna 1-2 päeva pärast, tõuseb kohutav draama. Väga valus on kuulda oma last ütlemas, et ta ei taha sinu juurde tulla. Vastupidist olukorda, et issi juurde minna ei taha, pole kunagi olnud. Ma küll annan endast kõik ja pühendan end talle, aga siiski ei aita kahjuks miski ja lapse reaktsioon alati sama.

 

Vastus

Tere! Mul on väga hea meel, et kirjutate ja tahate oma lapse vajadustest lähtuvalt käituda. Olen kuulnud sellest rusikareeglist, mida mainite, aga pigem selles kontekstis, et kaua võivad mõlemad vanemad ära olla alla kolmeaastase juurest, kelle kiindumussuhe pole veel välja kujunenud, ilma, et sellest suuremaid tagasilööke võiks oodata. Teie kontekst on aga teine. Tean, et lastekaitsjad ei ole väga vaimustuses, et lapsel on kaks kodu ja elab mõlemas nädala kaupa, aga tihti lahutuse tõttu nii ikkagi kujuneb. Teie laps on veel päris väike ja kindlasti võib ta teist vanemat igatsema hakata, kui ta nädal aega teda ei näe. Samas peaks tal olema peamine kiindumussuhe juba välja kujunenud ning ta peaks hakkama ka mõistma, et kui ta ühte vanemat mõnda aega ei näe, siis see ei tähenda, et teda pole olemas. On mitu asja, mis räägivad pikema ehk näiteks nädalase oleku kasuks. Esiteks, on lapsel raske öelda oma vanemale head-aega isegi kui see tähendab teisele tere ütlemist. See ei tohiks olla liiga sage ehk siis kui laps on isa juures kolm päeva, siis esimesel päeval ütleb ta head-aega teile, teine päev kohaneb ja kolmandal päeval juba ütleb head-aega isale - pidevalt on kurbus ja pinge õhus. Teiseks, hea oleks kui laps kogeks isa juures ka argipäeva. Kui kohtumine on põgus, võib juhtuda, et isa on kui pühapäeva isa ning koos olles tehakse erilisi asju, mis on lapse jaoks väga vahva. Nii võib juhtuda, et distsiplineerimise töö jääb ema kanda ning lapsel jääbki mulje, et isa on hea ja ema paha. Kui laps kohaneb isa juures olema, siis võikski lasta tal seal olla ilma vahepeal nägu näitamata ja ennast meelde tuletamata. Piisab sellest, et ta teab, et ema tuleb talle järgi kui on näiteks viis ööd ära magatud või kui tuleb nädalavahetus ja lasteaeda ei pea minema. Seda tuleb enne talle öelda, kui "vahetus teha", et nüüd oled nädal aega issiga ja siis ma tulen sulle järgi. Vahepealsel ajal saab issi siis igatsust leevendada, kas siis emme pilti näidates või emmest rääkides. Seega üldiselt arvan, et võiks nädala kaupa proovida ning vajadusel pöörduda psühholoogi või pereterapeudi poole. Edu Teile mõlema lapsega!

 

ilmus vastused.ee-s 2.12.2014

Tunnetekeskne teraapia - tutvustus

Oktoobrikuus 2014 ilmus Eesti Naises ühe teraapiasuuna tutvustus, mis sobib eriti hästi paaridele, kelle suhtes on tugevad negatiivsed emotsioonid, teisisõnu kes palju tülitsevad.

Käisin tunnetekeskse teraapia (edaspidi EFT) koolitusel mida viis läbi Hanna Pinomaa Soomest, sest olen kuulnud, et EFT on kui võluvits, mis paarisuhted taas korda seab. Tahtsin oma silmaga näha ja kõrvaga kuulda, kuidas see käib.

Üllatas see, et tegelikult on tegemist väga pika protsessiga. Palju käivad aasta otsa iga nädal teraapias ja ka siis võib veel tagasilööke tulla. Samas on statistika järgi tegemist eduka teraapiavormiga - kui muutused toimuvad, siis need ka püsivad, näiteks pärast 10-12 kohtumist on suhte taastumise tõenäosus 70-73% . Info pärineb üheksa kuud hiljem toimuvatelt tagasiside kohtumistelt. Olgu siia kõrvale toodud fakt, et 35% neist, kes käivad nö tavalises paariteraapias, jäävad kokku. Ehk on üks EFT edu võti järjepidev ja pikk töö terapeudiga, kes ei lase teemal ära vajuda ja vanadesse käitumismustritesse ära eksida. Nimelt kui paar ütleb, et me ei tülitse enam eriti ning igapäevaelu on täitsa normaalne, siis EFT terapeudile tähendab see, et protsess on alles poole peal.

EFT töötasid 1980.-l välja Dr Susan Johnson ja Dr Leslie Greenberg, kasutades selleks kliinilisi uurimusi. Suhe on EFT mõistes turvaline kiindumus- ja emotsionaalne side paari vahel, mida ilmestab lause: „ Ma tean, et oled minu jaoks olemas, kui ma sind vajan.“ On normaalne, et inimesel on vajadused ja ta pole kõigega ise hakkamasaav olend. EFT eesmärk on see, et paar saaks tagasi selle läheduse, mis neil kunagi oli. Terapeudi töö kulgeb selles suunas, et paarivaheline side oleks emotsionaalselt turvaline. Keskendutakse olevikule - sellel, mida üks tegi halba 2001. aasta aastavahetusel, kohta ei ole. Teraapiasuuna rajajad väidavad, et ebakindlus suhte osas on see, mis meid (üle)reageerima paneb ning millele omakorda partner reageerib, tekitades sellega negatiivse suhtemustri. Meile toodi näide, kus aastate eest käis mees  välismaal tööl, et raha teenida ja naine kodus oli hirmul, et töö ja raha on mehele tähtsamad kui naine ja nende suhe. Nüüd töötab mees aastaid juba kodumaal, aga kui ta tuleb töölt kella 17 asemel kell 19, siis elustub kogetud ebaturvalisuse tunne ning reaktsioon võib olla viha a la „Kus sa nii kaua olid!“ või eemaldumine, nii et mehe küsimustele möödunud päeva kohta antakse ühesõnalisi vastuseid. Sellisel viisil tuli naine toime oma valuga. Naine ei tahtnud nii reageerida, aga emotsioonid said ratsionaalsusest võitu. Mõlemal juhul tundis mees, et lähedust ega head kontakti pole ning läks kodust ära sporti tegema, mis aga võimendas naise üksindustunnet. Iga kord kui taoline situatsioon kordus, muutus see intensiivsemaks ja mõlemad teadsid juba ette, mida kumbki järgmiseks teeb.

Emotsioonide puhul eristatakse esmaseid ja sekundaarseid emotsioone. Esmased emotsioonid on sügavamalt tunnetatavad ja nende suhtes oleme haavatavamad. Need on kurbus, valu, hirm, häbi, üksindus. Sekundaarsed emotsioonid on reeglina reaktiivsed: viha, armukadedus, põlgus, frustreeritus. Viha viib tihti teise ründamise või enda kaitsmiseni, kurbus kas abi otsimise või eemaldumiseni, üllatumine ja elevus viib osavõtlikkuseni ja uurimiseni, häbi ja jälestamine aga enda peitmise, teise vältimise või välja viskamiseni, hirm viib sageli põgenemise, allaandmise või kangestumiseni, rõõm viib tihti parema kontakti ja seotuseni. Kui üks partneritest suudab oma esmastest emotsioonidest rääkida, siis on teisel kergem temaga kontakti saada ja seeläbi lähedasem olla.

Kiindumusteooria kohaselt, mis on üks EFT alustalasid, tahame me enda jaoks oluliste inimestega lähedased olla. Teisest mõningal määral  sõltumine on terve suhte osa (Bowlby 1988). Iseseisvus ja turvaline sõltumine teineteisest on sama mündi kaks külge ehk kui ma tean, et teine on minu jaoks olemas, siis saan piltlikult väljendudes laia maailma minna ja oma tegemisi teha. Kiindumusteooria ütleb ka, et probleemne käitumine on vastus sellele, kui tunneme, et meie turvalist kiindumust miski ohustab või ohustas. Meile on nimelt sisse kodeeritud, et isoleeritus või kaotus on meie jaoks traumaatilised sündmused.

Olulist roll mängib see, kas usume, et oleme armastust ja hoolitsust  väärt, sest kui vastus on jah, siis saame vajadusel oma partneri poole pöörduda. Lisaks on tähtis, kas usume, et teine on meie jaoks  olemas. Need uskumused endast ja teisest hakkavad kujunema, kui oleme alles beebid. Kas ema võttis mind piisavalt sülle ja nunnutas või kuna talle mu isa ei meeldinud ja ma olin isa moodi, siis ta pigem vältis minuga füüsilist lähedust. Depressioonis emade lapsed võivad kasvada üles arvates, et nad on nähtamatud, sest emadel on endaga piisavalt tegemist ning beebile tähelepanu ei jätku. Olgu öeldud, et viimaste uuringute kohaselt tekib põhiline kiindumussüsteem esimese kuue elukuu jooksul ning kujuneb välja esimese kahe eluaasta jooksul.  Ülaltoodud uskumused tekivad ja  muutuvad kiindumussuhetes läbi emotsionaalse suhtluse. Seega täiskasvanutevahelisel armusuhtel on tähtis roll rahuldada meie rahuldamata vajadusi, aga ka siis võib olla, et tahaks kaasat usaldada, aga hääl meie peas sosistab: “Ära usalda!“  Või võtame näite, kus mees püüab naisele igal moel heameelt valmistada, aga naine toob välja, et mees ei kingi talle lilli. Naine tunneb tegelikult sisimas, et pole armastust väärt, nii et tegelikult ükskõik, mida mees ka ei tee, see ei tööta. Esmapilgul tundub naine näägutav ja tänamatu pidades mehe žeste mitte millekski, aga tegelikult võiks talle hoopis kaasa tunda.

Kui üks paari osapool  tunneb ennast emotsionaalselt üksi ehk ei tunne oma kaasaga emotsionaalset seotust, siis käivitub paanika, mis omakorda aktiveerib kiindumussüsteemi. Kui tegemist on turvaliselt kiindunud indiviidiga, siis soovitakse partnerile saata selge signaal oma lähedusvajadusest a la ma tahaks su kaissu tulla, ma tahaks sinuga rohkem koos olla; aga tihti läheb teisiti. Vihase kriitika taga (mida teine võib kogeda rünnakuna) võib näha katset partneri ligipääsmatust vähendada aga selle taga võib olla ka protest isoleerituse ja mahajäetuse vastu. Eemaldumises ja tagasitõmbumises võib näha katset olukorda rahustada ja reguleerida oma hirmu äratõukamise ees, aga ka katset vältida kinnitust, et ma pole armastust väärt. 85% juhtudest on „ründajad“ pigem naised ja eemaldujad pigem mehed. Sellest lähtuvalt on naiste stressitase tihti kiiremini tekkiv ja ka langev, meestel kasvab aeglaselt ja langeb samuti aeglaselt. Tihti olen ka ise näinud oma töös paare, kus naine pahandab, et tema jaoks on ammu juba tüli läbi, aga mees ikka veel mossitab ja vaikib või on ärritunud ja vihane.

Süsteemiteooria selgitab mustreid ja negatiivseid tsükleid. Kui paarivaheline emotsionaalne side katkeb, siis tekib ummikseis ja negatiivne spiraal. Teises nähakse ainult sekundaarseid emotsioone, mitte esmaseid. Mõlemad püüavad olukorda lahendada oma kiindumuskäitumisele vastavalt, aga tavaliselt see pigem võimendab tsüklit ning kokkuvõttes seda ebaturvalisemalt ennast suhtes tuntakse - mida rohkem üks nõuab, seda rohkem teine tagasi tõmbub ja seda rohkem esimene nõuab. Negatiivne muster võib olla ka see, et mõlemad nõuavad teineteiselt või mõlemad väldivad teineteist.

Huvitav on, et mida rohkem üks kaasadest püüab teise probleeme lahendada, seda rohkem kasutab ta oma mõistust ja seda vähem „kuuleb“ ta partneri tundeid ehk esmaseid emotsioone. Tihti just naised kurvastavad, et mehed ei mõista neid, sest kui nad oma muret kurdavad, siis mehed hakkavad kohe lahendusi pakkuma – see on viis, kuidas nad arvavad aitavat. Tegelikult aga tihtipeale tahaks mure kurtmisel tunda, et sind mõistetakse ning lahenduste pakkumine seda ei väljenda. Meestele saab siis selgitada, et abi on ka naise jutu lihtsalt ära kuulamisest ja aktsepteerimisest (mis ei ole sama, mis nõustumine). Palju räägitakse teraapia käigus sellest, et üks teeb midagi, mille peale teine tunneb midagi. Väidetavalt on intellektuaalidel sageli raske emotsioonidega suhtestuda ja see teeb elu keeruliseks, sest tekitab partnerite vahel tülisid. Terapeut püüab neile turvalise keskkonna luua ning suunab neid samm sammu haaval, et nad siiski tunneksid rohkem ning analüüsiks ja mõtleks vähem.

Teraapias tegeletakse mõlema partneri  esmaste emotsioonidega sh nendeni jõudmisega, ning nendevahelise suhtlemise ümberkujundamisega, mis puudutab paljuski just sekundaarseid emotsioone.  Kui baasiline kiindumus on ebaturvaline, siis tuleb kõigepealt tegeleda sellega, et inimene tunneks ennast nähtuna, tunneks, et ta on midagi väärt. Kui inimene on kogenud mingisugust traumat, siis tihti on ta sellega toimetulekuks enda ja oma tunnete vahele seina ehitanud.  Kui olukord on/oli jube, aga inimene kirjeldab seda nagu see on/oli ok, siis on tegemist paksu seinaga ja esmalt tuleb seina aktsepteerida -ta ei ole kohe valmis oma hirmu ja häbi tunnistama. Kui üks pooltest räägib ühe korra oma esmasest emotsioonist, siis see ei ole veel piisav, et muutus tekiks ja tsüklist välja saaks, see peab juhtuma mitmeid kordi ja kestma. Kui lõpuks on üks valmis tegema seda, mida teine soovib, siis võib juhtuda, et teine pole valmis seda oma hirmude tõttu vastu võtma, mis tähendab, et ta peab enne oma esmastest emotsioonidest aru saama. Oma hirmude kütkes olles, ei tunnetata teise esmaseid emotsioone. Näiteks võib tuua paari, kus naine soovis, et siis kui ta mehe peale närvi läks, too teda kallistaks. Kui mees seda teha püüdis, siis naine vihastas veel rohkem ning rabeles ta käte vahelt lahti. Võib oletada, et ta tahtis ennast tunda kaitstuna ja turvaliselt, aga samas kartis, et mees seda siiski pakkuda ei suuda.

Terapeut ehitab paari vahele justkui uue silla. Kui kaasadel tekib teineteise suhtes empaatia st nad kuulavad teist ja mõtlevad, et ma nüüd mõistan teda ja mul on kahju, et ta nii tunneb, siis see tekitab turvalisusetunnet, rahustab, korrastab ning siis saab alles tegelik dialoog paari vahel alata.

Mis on petmine?

Evelin Ilvesest avaldatud piltidega seoses on tekkinud suur arutelu sellest, mis on petmine ja täpsemalt ka kas suudlus on petmine. Tõsi on see, et me ei tea meie esileedi loost rohkem kui see pilt ja nii loob igaüks endale ise selle ümber loo ning meile on omane, et täidame infotühimikud pigem mustema versiooniga asjadest. Kuid siiski arutlegem natuke petmise üle, kui see teema üles on kerkinud.

Mina näen, et petmise tähendus lähtub üldisest moraalikoodeksist, milleks võib olla ka Piibli sõna ning südametunnistusest. Teame ju kultuure, kus mitmenaisepidamine on norm ning isegi kui ehk ühele haarlemi naisele võib tema mehe suudlemine teise oma naisega mitte meeldida, siis ta seda taunida või hukkamõista ei saa. On inimesi, kelle jaoks seks on vähem intiimsem kui suudlemine ning nende südametunnistus ei löö häirekella, kui nad näiteks juhuvahekorda astuvad samas ise pühendunud suhtes olles. Siin aga tuleb mängu üks aga. Nimelt suhtes olles ei saa lähtuda ainult oma moraalist ja südametunnistusest, vaid lisaks tuleb arvestada ka partneriga. Suhtes on olla nii palju kergem, kui partnerte nägemused sellest, mis petmine on, kokku langevad. Minu vastuvõtul on käinud paare, kes pooldavad vaba suhet, mis hõlmab teistega muuhulgas ka seksimist, kui see soov peaks tekkima. Nad on uhked, et lasevad partneril olla vabad ning saavad ka ise vabad olla. Seega suhet luues või selle algusfaasis on kindlasti üks oluline teema, mida arutada kummagi poole arvamused sellest, mis on petmine ehk mida üks peab teise au riivamiseks ja usalduse kuritarvitamiseks. Tihtipeale just need on asjad, millest on raskem üle saada, kui petmise aktist endast. Seega kui küsitakse, kas suudlus on petmine, siis tavaolukorras võiks vastata, et see on petmine siis, kui see on petmine suhte teise poole jaoks.

Asi muutub keerulisemaks, kui küsimus tekib paari, kohta, kes on avalikkusele tuntud ning kelle kohta tundub nagu igaühel võiks oma arvamus olla. Eestis üldiselt ei kiideta takka, kui suhtes olev inimene kellegi teisega suudleb, kuid samas teame paljusid, kes seda siiski teevad ja me siiski kutsume neid oma sõpradeks. See on sellepärast, et asjad ei ole nii must-valged ja meie ei tohiks tegelikult olla teiste osas kohtumõistjad. Väga tihti näen paare, kus kõrvalehüpe on tegelikult aidanud alles rääkima hakata nendest paariprobleemidest, millest enne ei ole suudetud või osatud rääkida. Nüüd on lihtsalt sundseis kuna vähemalt üks pool, aga ka tihti mõlemad küsivad: „Miks see juhtus?!“ Tõepoolest, tihti ei tea ka petja, mis täpselt teda nii käituma pani. Nii nagu ettepanek lahku minna, nii on vahest ka petmine soov asju suhtes muuta teadmata, kuidas seda konstruktiivselt ja tulemuslikult teha. Ollakse olnud mingisuguses surnud ringis, proovinud lahenduseks erinevaid alternatiive, aga miski pole lahendust pakkunud. Tuntakse ennast nii halvasti, et arvatakse, et lahus on parem või siis kasvõi korrakski teisega ennast paremini tundmine on ka oluliselt positiivsem kui kogu aeg kannatada. Me ei tea, võime oletada, lood on erinevad. Mida me saame teha, on soovitada abivajajatele professionaalide abi ning elada oma elu „õigemini“.

 

Ilmus Delfi Naistekas 27.08.2014

Lahutuse mõju ei kesta igavesti – lapsed toibuvad sellest

„Nüüd oleme oma laste elud ära rikkunud!“ – muretsevad lahutavad vanemad. Tõepoolest, lahutus pole lastele kunagi kerge, ent hea uudis on see, et mõne aasta jooksul nad toibuvad ja täiskasvanuks saades pole paljudel sellest sündmusest enam „armegi“ järgi. Pereterapeut Kärt Kase selgitab, mida vanemad võiks lapse toetamiseks teha.

Väidetavalt oli lahutus tuttav juba küttidele-korilastele. Rooma impeeriumi ajal oli abielu pigem äriprojekt, romantilise mõõtme sai see alles valgustusajastul. Seksuaalset rahuldust hea abielu osana hakati rõhutama 21. sajandil. Mida enam kasvasid ootused abielule, seda suuremaks muutus ka pettumine, kui ideaal tegelikkusele alla jäi.

Tartu Ülikooli doktorant Kadri Rootalu uuris kuue aasta eest kultuuriruumi ja lahutusega seotud hoiakute vahelisi seoseid. Ta jõudis järeldusele, et mida suurem on riigiti lahutajate hulk, seda vähem tunnevad vanemad, et peavad laste pärast kokku jääma. Eestis arvas 23% vastanuist, et laste nimel peaks kokku jääma. See on kõrgem näitaja kui Skandinaaviamaades, ent madalam kui teistes Ida-Euroopa riikides.

Sageli muretsevad vanemad lahutuse mõju pärast lastele. Mitmed teadlased on nende kartusi lähemalt uurinud ja saanud lohutavaid tulemusi – püsivad kahjustused pole vältimatud.

Minu kogemus näitab, et lahutuse mõju leevendavad järgmised asjaolud:

-          kui lahutust soovivad mõlemad partnerid;

-          kui mõlemad oskavad suhelda ja kohanevad hästi;

-          kui mõlemal partneril on tugivõrgustik;

-          kui mõlemad käivad tööl.

Lahutada või mitte?

Tõsi on see, et lahutavate vanemate lapsed on kurvad ja vahel ka vihased, sest tunnevad, et neid on reedetud. Sageli langeb nende õpeedukus ning halvenevad suhted pere, õpetajate ja eakaaslastega. Lahutuse mõju võib kesta neli kuni kuus aastat.

Samas võib lahutus olla lastele ka kergendus, sest neil on raske taluda vanematevahelisi konflikte. Dr Maureen Kenny Florida Rahvusvahelisest ülikoolist leidis, et vanemate konfliktide keskmesse võivad pigem sattuda poisid, sest nende ees ei peljata tülitseda. Vanemate tülid halvendavad laste kohanemisvõimet ja põhjustavad juba kaheaastastel käitumisprobleeme. Lapsed õpivad ju oma vanematelt, et agressiivsus on parim viis tüli või lahkarvamuste lahendamiseks. Lapse arengu seisukohalt on oluline, et vanematevaheline konflikt lõppeks, seda nii abielus olles kui ka pärast lahutust.

Vanemad saavad oma lapsi lahutuse käigus toetada, kui räägivad neile selgelt sellest, mis juhtuma hakkab ja vastavad nende küsimustele. Vanemad peaks pakkuma lastele emotsionaalset tuge ja hoidma samas distsipliini – mitte olema liiga ranged ega mitte liialt kõike lubama.

Lahutus ja väikelaps

Kanada arengupsühholoog Alison Clarke-Stewart ja tema kolleegid uurisid, kuidas lahutus mõjutab väikelapsi. Selgus, et varases lapseeas mõjus lahutus tüdrukutele emotsionaalselt ja poistele intellektuaalselt. 2–5aastased oli lahutuse pärast hirmunud, segaduses, kartsid üksi jääda, nägid hirmuunenägusid, märgasid voodit, olid agressiivsed ja neil esines söömishäireid. Viis aastat hiljem polnud lapse heaolu aga lahutusega enam seostatav.

Laste heaolu mõjutas kõige enam ema: tema haridustase, sissetulek, päritolu ning see, kas ta oli depressioonis. Muutunud olukorraga kohanemisel peavad teadlased määravaks seda, et vanemad räägiks lapsele korduvalt reaalsusest ja uuest elust.

Viieaastased näevad inimesi kas heade või halbadena, ning vajavad abi lojaalsuskonflikti lahendamisel: ema versus isa. Raske on hoida mõlema vanema poole, kui vanemad elavad eraldi ja laps tunnetab, et nad ei meeldi teineteisele. Ta peaks justkui valima kummale lojaalne olla, ja see on lapsele emotsioonaalselt ränk. Lojaalsuskonflikti saab vältida nii, et teise vanema kohta ei tehta negatiivseid märkusi ning lapsega ei jagata oma (eks)kaasaga seotud probleeme. Lühidalt öeldes, peaks vanem oma pahameelest teise vastu nii palju üle olema, et see lapsele ei avalduks.

Samuti on oluline, et isa jääks positiivselt lastega seotuks. Alla kolmeaastase lapsega võiks eraldi elav vanem kohtuda paari päeva tagant. Need kohtumised ei pea olema väga pikad. Nii areneb suhe lapse ja lahus elava vanema vahel. Lõuna-Carolina ülikooli sotsioloogia emeriitprofessor Constance Ahrons leidis, et kui isa jäi viie aasta jooksul pärast lahutust lapse elus osaliseks, oli väga tõenäoline, et lapse suhe temaga jäi samaks või isegi paranes.

Tavaliselt jäävad lapse ema juurde, seepärast rõhutan siinkohal just isade rolli. Isad näevad oma osalust lapse kasvatamisel pärast lahutust oluliselt väiksemana või ei näe seda enam üldse. Kuid lapse jaoks on väga oluline, et mõlemad vanemad tema elus osaleks. Tähtis polegi niivõrd sagedus, kui tihti elatakse mõlema vanemaga, vaid et mõlemas kodus oleks normaalne emotsionaalne õhkkond.

Teismelised kannataja rollis

12-aastane laps suudab juba eraldada vanemate tegusid ja reaktsioone iseendast ning mõista ka lahutust. Teismelised võivad pärast lahutust perest siiski võõranduda ja kodus vähem aega veeta, sest seotus vanematega ja järelvalve nende üle väheneb. Lahutusest aitavad üle saada eakaaslased ja uued huvid.

Samas võivad teismelised endale võtta ka kannataja rolli, mida vanemate lohutamine ei leevenda. Nende kurbusest ja süüdistusest võivad välja areneda isegi haigussümptomid. Nad tahavad, et vanemad mõistaksid, kui õnnetuks nad lapse on muutnud. See muudab suhtlemise lahkukolinud vanemaga raskeks, sest selles on leppimatust ja süüdistamist.

Vastastikuse leppimise eeltingimuseks on teineteise tähelepanelik ning hukkamõistuta kuulamine ning teineteise valu tunnistamine. Näiteks: üks isa õppis pärast lahutust eristama tütre kiuslikke õrritusi ja mõistlikku soovi tähelepanu järele. Tütar aga õppis oma tähelepanuvajadust selgemini väljendama, selle asemel, et vihaselt minema tormata, kui isal polnud kohe aega temaga tegeleda.

Kasuvanemad muudavad suhtumist

Maureen Kenny uuring näitas, et isade-poegade lähisuhe isa taasabielludes kasvas, emade-poegade suhe ema taasabielludes aga halvenes. Isad vandusid uuele kaasale truudust varem ning tervikuna abiellus uuesti rohkem isasid kui emasid. Laste jaoks oli ema taasabiellumine stressirohkem, sest see tõi kaasa ka muutuse lapse-isa vahelistes suhtes. Siiski ütlesid rohkem kui pooled lapsed, et lahutus oli neile raskem kui vanema uuesti abiellumine. Alguses oli kasuvanemaga raske, ent pikapeale suhted paranesid. Paljudel oli kasuisaga parem läbisaamine kui kasuemaga. Laste hilisemale toimetulekule aitasid aga head suhted kasuvanematega kaasa.

Enamik vanemaid loob uue suhte viie aasta jooksul pärast lahutust. Vanemad eeldavad sageli, et kui nad uue elukaaslase leiavad, kandub nende rõõm ka lastele üle. Kui see nii pole, on nad pettunud ja stressis. Kärgperede kiire tekkimise ajal peaks endale teadvustama, et üks asi on ettekujutus,  tegelikkus on aga hoopis midagi muud. Heaks alguseks on see, kui lähtuda suhetes mõttest, kuidas olla pere, mitte sellest, kes pere on (ja kes ei ole).

Suhted tulevikus

Lahutatud pere lapsed, eriti naised, on abielu suhtes negatiivsemate hoiakutega, leidsid perekonna psühhopataloogiat käsitlevate raamatute autor Matthew  Sander ja tema kolleegid. Nimelt usuvad need naised, et suhe ei kesta nagunii kuigi kaua ning probleemide korral on nad varmamad lahutama. Negatiivseid hoiakuid toidab seegi, et sageli jäävad tütred emaga ja kogevad vahetult lahutuse tagajärgi. Poisid aga lahutuse mõju isale nii lähedalt ei näe.

Vanemate lahutuse kogemus ei tähenda siiski, et nende lastel poleks võimalik luua rahuldust pakkuvat suhet. Lihtsalt siis, kui suhtes ilmnevad probleemid ja tekib stress, võib suhtlemisoskuste puudujääk ühise tuleviku ohtu seada.

Uuringud näitavad, et lahutusega kaasnev ärevus vaibub aja jooksul ning 75-80%  lastest saavad hästitoimetulevad täiskasvanud. Sellisele järeldusele jõudis Constance Ahrons, kes uuris, milline on lahutuse mõju 20 aastat hiljem ning kuidas mõjutavad lapsi vanemate uued paarisuhted. Keskmiselt olid lapsed umbes 31-aastased, enamuses heas ametis, paljud olid abielus ja paljud pühendunud kooselus. 29% oli ise lahutanud, osa ka uuesti abiellunud.

Sama tulemust kinnitavad ka Virginia ülikooli psühholoogiaprofessori E. Mavis Hetheringtoni 25 aastat kestnud uuringud, kus ta jõudis tulemuseni, et 25% lahutuskogemusega lastest koges täiskasvanuna tõsiseid psühholoogilisi, sotsiaalseid ja emotsionaalseid raskusi. Ka lahutamata paaride lastest olid sarnased probleemid 10%. Samas ei tea ju keegi täpselt, kas need 15%, mis lahutatud ja lahutamata perede vahele jäid, olid põhjustatud lahutusest endast või lahutuse tagajärjel tekkinud kehvematest oludest.

 

Lisalugu: Perenõustajad aitavad vanematel toime tulla

** Berkeley-is USA-s paikneva Wright Instituudi teadlane A.C Bernstein teab, et paljud lahutavad paarid vajavad abi oma võimaluste ümbermõtestamisel, et nad ei jääks lõksu arvamusse, et nii vanemate endi kui laste elud on nüüd rikutud.

** Sageli tunnevad vanemad süüd, et on lastele kogu eluks haava tekitanud. Süütunne omakorda mõjutab nende kasvatusstiili ning pärsib õiget kasvatamist. See on üks olulisemaid põhjusi, miks lastel on hilisemas elus probleeme.

** Bernstein rõhutab, et on väga ohtlik anda ühele etapile elus nii suur tähendus uskudes, et see viibki edaspidi vaid teatud elustsenaariumini. Pigem takistavad edasist tervete pikaajaliste suhete loomist kahtlused ja ärevus, mitte võimetus suhteid luua ja suhestuda.

** See on väärarusaam, kui vanemad arvavad, et nad peavad kõikide probleemidega ise toime tulema. Perenõustaja roll on suur ja vajalik ehkki võib tunduda, et võõras aidata ei saa.

** Nõustaja õpetab vanematele, kuidas lahutusega seonduvat lastele seletada ilma liigselt detailidesse laskumata.

** Ka vanemad ise vajavad sageli oma emotsioonidega toime tulekul abi, et vanematena edukad olla. Nõustaja tuletab vanematele ka meelde, et teise poole vigade esile tõstmise asemel on oluline keskenduda lapse heaolule ja selle parandamisele. Lastele tundub tihti see vanem, kellega ta koos elab, karmim ja eri kodudes võivad sel põhjusel tekkida distsipliiniprobleemid.

 

Allikad:

Ahrons, C.R. (2007). Family Ties After Divorce: Long-term Implications for Children; Bernstein, A.C. (2007). Re-visioning, Restructuring, and Reconciliation: Clinical Practice With Complex Postdivorce Families; Clarke-Stewart, K.A., Vandell, D.L., McCartney, K., Owen, M.T. (2000). Effects of Parental Separation and Divorce on Very Young Children. Journal of Family Psychology; Kenny , M.C. (2000). Paths of Influence of Divorce on Preschool Children’s Psychosocial Adjustment. Journal of Family Psychology; Rootalu, K. (2008). Consequences of divorces and attitudes towards divorce in Europe. Series of the Ministry of Social Affairs; Sanders, M.R., Halford, W.K., and Behrens B.C. (1999). Parental Divorce and Premarital Couple Communication. Journal of Family Psychology, 13, 60-74.

Ilmus ajakirjas "Psühholoogia Sinule" märtsikuus 2014

Kärgpere on peremudel, kus paariga koos elavad eri vanemate lapsed. Mida saad ise sellise peremudeli eduka toimimise nimel ära teha?

Kuidas nii uued elukaaslased, kui nende lapsed eelmisetest suhetest ja ka ühised lapsed vastloodud uues peres kohanevad ja hakkama saavad, ei oska keegi ette ennustada. Aga õnnelikud ollakse igas peres siis, kui kõik annavad oma parima.

Kui lapsevanem on oma suhte lõppemisest üle saanud, uuesti armunud ning planeerimas ühist kooselu, siis eeldab ta tihti, et tema rõõm kandub üle ka lapsele/lastele. See ei pruugi nii olla.

Kaudselt võib vanema uus suhe lapsele hästi mõjuda, et kui näiteks ema on õnnelik, siis ta on hoolivam, rõõmsam ka lapsega. Pigem on aga uus kooselu lapsele selge märk sellest, et ema ja isa ei saa enam kokku tagasi ning juhul kui vahepeal on last kasvatanud üksikvanem, siis tulevikus on vanema tähelepanu, mida laps on harjunud saama, jagatud veel ühe inimesega. Miks see peaks last rõõmustama?

Uus pere, uued reeglid

Kui kokku kolitakse, siis esimene suur väljakutse on uute reeglite loomine, mis algab pisiasjadest nagu kes millist ruumi korras hoiab, kes millal sööb ja kehtib ka suuremate asjade kohta nagu ühise vaba aja veetmine. Kui paar kokku saab, siis nad omavahel loksutavad sobivad ja mittesobivad käitumised paika, kui juures on ühe laps ja veel teise laps, on asi muidugi selle võrra keerulisem. Olenevalt laste vanusest peaks uusi reegleid paika panema kas täiskasvanud või kaasama ka lapsi, kui nad on juba teismelised.

Kes uus vanem lapse jaoks on - vanem või sõber?

Tekib küsimus, kes uus pereliige lapsele on: kas sõber või vanem või veel keegi kolmas. Üldiselt soovitatakse alguses mitte vanema rolli võtta ja olla pigem sõber - anda võimalus lapsel uus inimene omaks võtta, teda tundma õppida ja usaldama hakata. See tähendab, et näiteks ema uus mees ei peaks alguses ka lapse ja vanema omavahelisse vaidlusesse sekkuma, eriti mis puudutab kasvatusküsimusi ja distsiplineerimist. Umbkaudu aastaga võiks uue pereliikme roll muutuda, aga kindlasti mitte eraldi elavat vanemat asendada püüdes. Ei tohiks last sundida kutsuma vanema uut kaasat isaks või emaks. Üldiselt peaks vähem tegelema sellega, kes pere on ja rohkem sellega milline pere me oleme.

Minu lapsed ja sinu lapsed

Mida rohkem on peres liikmeid, seda rohkem on ka erinevaid suhteid ning võimalikke probleeme. Tihti tunnistavad näiteks emad, et nad ei suuda kasulapsi nii palju armastada nagu oma lapsi. Mina arvan, et küsimus ei ole armastuse suuruses, vaid pigem vanema ja kasuvanema kohustuses lapse eest hoolitseda, teda toetada, tema jaoks olemas olla. Loomulikult ei tohiks avalikult kedagi eelistada, teist tahaplaanile jättes, küll aga võivad laste eripära ning huvid saada määravaks, kellega minnakse näiteks ujuma ja kellega teatrisse.

Konkurents

Suur ohukoht on see, kui laps tajub vanema uut partnerit, kui konkurenti. Siis ta võib hakata uut kaasat kiusama ning võib püüda ka neid lahku ajada. Osaliselt võib siin aidata lapse ja tema vanema vestlus, kus kinnitatakse, et paar on omavahel koos ja nii jääb. Samuti ei tohiks oma uut elukaaslast lapse ees kritiseerida või nende omavahelises vaidluses last eelistada. Viimati mainitud situatsiooni puhul peaks partneriga omavahel asjad pärast selgeks rääkima. Positiivselt mõjub regulaarne vanema ja tema lapse omavahel-aeg, eriti kui tehakse midagi, mida laps on välja pakkunud.

Kui mõlemal vanemal on kärgpere

Võimalik on, et lapse mõlemad vanemad moodustavad kärgpere ja on kokku lepitud, et laps elab kaks nädalat ühe ja kaks nädalat teise vanema juures. Hea oleks siiski, kui lapsel on üks kodu ja teises kohas käib ta külas. Muidu lihtsalt on vaja väga palju kohaneda ja siis ümber kohaneda eeldades, et neis kodudes on erinevad reeglid ja tavad. See võib stressi tekitada, tujukaks muuta (eriti vahetult pärast saabumist), aga ka psühhosomaatilisi vaevusi nagu peavalu, kõhuvalu jms.

Lapse lein

Kärgperede laste poolt vaadatuna on oluline rõhutada, et lapsel on peale vanemate lahkuminekut vaja aega leinamiseks, kuid ka siis, kui seda aega on talle võimaldatud, tuleb kärgperena elu alustamine kultuurishokina. Lapse psüühilise tasakaalu hoidmiseks tuleb vanemal vaeva näha ja enda rõõmu kõrvalt märgata lapse vajadusi ning hirme.

Rahvusvahelised uuringud näitavad, et üldiselt võetakse kasuisad ja kasuemad omaks ning suhted nendega on head. Mida kärgperede juures positiivset välja tuua, ongi ehk see, et potentsiaalselt kõigil tekib suurem ring inimestest, kes temast hoolivad ja kellega koos on tore olla.

Ilmus 16.02 Delfi portaalis Pere ja Laps

 

 

Teismelisega (mitte)tülitsemine

Kui teismeline teeb vastupidi sellele, mida soovitate ja takkapihta jääb ka ööseks kodust ära, ehkki nõudsite varajast saabumist, siis pole ime, kui tunnete end seetõttu läbikukkunud lapsevanemana. Teismelise ja täiskasvanu maailmade kokkpõrkes tuleb aga just eelkõige vanemal käituda nii, et usaldus tülitsemisest hoolimata alles jääks.

Alaealiste lastega suheldes annavad vanemad tihti neile korraldusi. Korraldused võivad puudutada laste heaolu ning on seetõttu olulised järgida (nt pane soojalt riidesse). Korraldused võivad olla seotud ka üldiste käitumisnormidega a la pane käsi suu ette, kui aevastad; ära matsuta süües, korista oma tuba või nõud ära. Vanemad eeldavad, et lapsed kuuletuvad ning kui nad seda ei tee, siis tõstavad nad häält, et sõnumi olulisust rõhutada.

Teismelised on konfliktsed, sest alles otsivad ennast

Teismelised on oma arenguetapis kohas, kus psühholoogilises mõttes rekonstrueeritakse oma mina ehk see võetakse tükkideks lahti ja pannakse kokku tagasi. Tulemuseks peaks olema vähemalt osaliselt vastus küsimusele: kes ma olen. Enne teati seda pigem vanemate kaudu, nüüd tahetakse ise välja selgitada. Samas mida rohkem lasti lapseeas väikesel inimesel ise areneda, seda vähem hindab ta ehk teatud asju enda puhul ümber. Igatahes on see periood tihti näiliselt vanematele vastanduv: kui nemad ütlevad must, siis mina ütlen valge.
Kui need kaks ülalkirjeldatud maailma kokku põrkavad, siis on teatud hetkedel raske tüli ära hoida ja mina pean mõningat tülitsemist oma teismelisega ka normaalseks. See ei tähenda, et suhted on tingimata halvad. 

Ka konfliktide puhul saab usaldust säilitada

Nagu paljud asjad, saab see alguse juba lapseeas, mil peres kujunevad välja teatud reeglid selle kohta, mis on lubatud ja kuidas me omavahel suhtleme. Siinkohal on väga oluline enda eeskuju. Kui me tahame, et laps ja hiljem teismeline tuleks meie juurde oma muret kurtma, siis peaks peres valitsema arusaam, et jagatud mure on pool muret. Ei tohiks juhtuda, et kedagi pärast halvustatakse, et oled nõrk või nannipunn või mitte piisavalt mehine (poisi puhul), liiga tundlik jne. Hea on kui vanem suudab natuke muret peegeldada ehk sõnastada see ümber, millega näitab kurtjale, et mõistab teda.
Teismelise puhul on oluline, et ta teaks, et vanemad on olemas, kui ta seda vajab ja tema reeglina otsustab, millal ta ise hakkama ei saa. Oluline on rõhutada, et teismelise vastu saab huvi üles näidata ilma tema privaatsust rikkumata või ilma ülekuulaval viisil vestlemata. Ikka tasub küsida, kuidas läheb, millest ta mõtleb, mida ta tunneb ning isegi kui ta kohe ei haaku, võib see südamelt-ära hetk tulla väikese viitega.

Teismelisega suheldes muutub olulisemaks võrdne-võrdsega suhtlemine

Teismelise puhul on tähtis, et ta tajuks lugupidamist ja austust - nt koputage ja oodake lubavat vastust, kui ta on oma toas ja uks on kinni. Kõige parem on, kui ta koristab oma tuba ise. Näiteks musta pesu puhul võiks enne küsida, kas võib selle pesumasinasse viia, veel parem, kui ta ise seda teeb. Ka toiduvalikul võiks arvestada sellega, mida tõesti süüa ei meeldi ning siis mitte sundida. Selle asemel, et minna ja panna telekas kinni, kui ta seda vaatab, võiks seda paluda tal ise teha jne.
Juba väikest last õpetatakse vastutama, nt pane oma mänguasjad õhtul ise ära, ja see jätkub teismelisega. Hea on kui tema eest ei tehta asju ära, vaid lastakse tal ise kogeda põhjus-tagajärg seoseid.

On ilmselt väga raske tunda ennast hea vanemana, kui arvad, et võsuke teeb suure vea ning samas mitte sekkuda. Arvan, et oma seisukohta selgitada võiks ikka - see on osa hoolivast käitumisest, aga kui minna ähvardusteni ja ultimaatumiteni, siis pigem on teismelise reaktsioon (just nimelt reaktsioon mitte teadlik soov) teha risti vastupidi sellele, mida väidetavalt temast targem inimene ütles. 

Igat tüli ei maksa karta
On loomulik, et teismeline otsustab ise enda stiili ja hobide üle. Kindlasti on aga osa vanemate hoolivast käitumisest piiride panemine nt. alkoholi suhtes. On selge, et selles vanuses eksperimenteeritakse, aga vanematel on õigus ja ka kohustus sekkuda, kui teismeline piiri katsetamise ja ennasthävitava käitumise vahel ära ei tunneta. Ja sellisel juhul võib tüli tulla ning seda ei pea kartma.
Üldiselt luuakse omavaheliste suhete vundament lapseeas ning teismelise puhul tuleb lihtsalt loota, et kõik see on tal meeles isegi kui ta teod pole alati kooskõlas hea tavaga või talle õpetatuga. Hormonaalne areng võib aegajalt põhjustada suuri emotsioonide puhanguid, millest ka teismeline ise aru ei saa. Hea on teada, et reeglina läheb see mööda ja paari-kolme aastaga on teie ees noor täiskasvanu, kelle üle olete uhked ja rõõmsad.

Ilmus Delfi veebiväljaandes Pere ja laps 05.02.14

Kvaliteetaeg väikelapsega

Paljud esmakordsed emad tahavad oma beebi jaoks olemas olla igal hetkel. Hing rebeneb, kui lased end kaasa viia mehe ettepanekust romantiliseks õhtusöögiks kahele, kui samal ajal on laps kodus vanavanema või hoidjaga – laps vajab ju ema! Mõni ei julge dushi alla ka minna kartes, et äkki selle 10 minuti jooksul lapsel on ema vaja ja siis ta saab trauma, kui ema kohe ei tule. Tegelikult pole olukord sugugi nii hull.

Viimased uuringud on näidanud, et turvalise kiindumussuhte tekkimiseks on beebiga vaja kontaktis olla 30% ajast st ööpäevast. Minu meelest see võimaldab paljudel muretsevatel emadel rahulikumalt hingata kas korra poes käies või sõbrannaga kohvikus kokku saades – lühike lahusolek väikesest ei tähenda tema jaoks hülgamist ega sellest tulenevat traumat.

Kui laps kasvab suuremaks, siis muutub ka temaga koos veedetav aja sisustamine. Mõned emad muutuvad siis „pioneerijuhtideks“, kes püüavad iga ärkveloleku hetke lapse jaoks sisustada arendavate ja enda arvates lapse jaoks toredate tegevuste läbi. Kui ideed otsa saavad, tekib osadel ärevus, et mida nüüd ette võtta, et lõbus ja huvitav oleks. Siin pakun välja ühe oma kogemusest hästi töötava nipi: las laps ise suunab sind teda huvitava tegevuse juurde, sina mine sellega lihtsalt kaasa.
Võib-olla lapse vaheldusvajadus pole üldse nii kõrge, kui eeldad. Ehk sobib talle kümme minutit järjest kastanilehevarrega vehkida kujutledes, et see on trummipulk ja siis süveneda tavalise paelaga mängimisse, mis tema jaoks on turvavöö, edasi tahab ta sinu süles raamatust pilte vaadata ning akna taga väljas toimuvat jälgida.
Mida ise peab alguses tegema, on õpetama last mängima ehk näitama ise ette, kuidas erinevate asjadega mäng käib ning kutsuma siis last osalema. Kui ta seda juba oskab, siis võiks näidata, kuidas mängu edasi arendada ehk mida veel selle asjaga saaks teha.
Mis on väga oluline, on see, et lasta lapsel üks tegevus lõpuni teha ja siis soovi korral suunata ta tähelepanu mujale. Võib isegi esimese tüdimuse märgi puhul veel teda mitte käsilolevast tegevusest eemalduda lasta, vaid ise sekkudes huvi üles kerida. Paljud vanemad pakuvad järjest välja uusi tegevusi, nii et laps ei keskendu ühelegi tegevusele lõplikult. Väidan, et selline käitumine võib kaasa aidata tähelepanuhäirete tekkimisele hilisemas eas st laps hakkabki vajama pidevalt stimulatsiooni vaheldumist.
Kaheaastast saab kenasti rakendada söögitegemisse, koristamisesse, lemmiklooma eest hoolitsemisesse, nii et ka igapäeva situatsioonid pakuvad ühistegevusi, mida laps võib nautida.
Mäng on tore viis lapsega aega veeta ja võib vabalt lasta tal endal sobiv tegevus välja valida ning siis selles õhinaga osaleda. Jutu alguse juurde tagasi tulles – ka pärast tööpäeva tund-paar ühist ajaveetmist annab lapsele sõnumi, et tal on kõrval tore(dad) ja hooliv(ad) vanem(ad).

Ilmus Delfi veebiväljaandes Pere ja laps 23.01.14

Suur vanusevahe suhtes

Kas suurel vanusevahel on suhte toimimisel tähtsust?

Kui inimesel on hirm läheduse ees ja/või ta usub, et pole armastust väärt, aga üldiselt on suhe seni olnud hea ning tüürib pikaajalisuse poole, siis vanusevahe on hea põhjendus, mida tuua, miks enam koos olla ei saa. Parem on olla ise suhte lõpetaja kui mahajäetu, kui selline hirm peaks (ka) olema. Meie vanus on nagu meie kasv või näokuju, mille muutmise osas me midagi teha ei saa ning seega ei saa tekkida ka vaidlust, et nii ei ole. Tundub nagu peaksime sellega lihtsalt leppima, et see erisus on kui kuristik meie vahel. Edasine sõltub juba konkreetsest paarist, kas nähakse tunnestuslikult läbi, et tegelik soov on kokku jääda ning leevendatakse suhte arengut pärssivaid hirme.

Tean meest, kes ütles oma 30. aastasele pruudile, et kui sa mu võtad, siis arvesta, et mina ei muutu, sest ma olen juba väga väljakujunenud isiksus – olen mees oma parimates 50-s aastates. Kuna tal oli seljataga üks kooselu, siis ehk püüdis ta riske maandada ja naise ootusi reaalsena hoida. Tegelikkus on aga see, et kuna mees ise tahab naisega koos olla, siis senise kümne aasta jooksul on olnud kohe päris mitmeid kordi, kus ta on kompromisse ja järeleandmisi teinud.

Mis on heaks toimimiseks vajalik (siin on maal elavad paarid ja läbi kumab, et maal on meest tõesti vaja; vajadus muudab ilmselt selle vanusevahe veel tähtsusetumaks. Näed Sa linnas erinevusi?)

Pigem on suure vanusevahega paaridega nii nagu suhtega üldiselt, et inimestel peaksid olema sarnased väärtushinnangud, mis moodustavad suhte vundamendi ja selle peale saab ehitada sõpruse, austuse, hoolimise, kire maja. Ma ei usu, et inimesi viib lahku see, et üks ei tea teise lapsepõlve multikakangelast või teine pole teismelisena kuulanud esimese lemmikbändi. Lahku viib see, kui pole usaldust, tihti see kui ollakse omavahel pidevas võistluses mitte üks meeskond, ja nimetatud asjad pole easpetsiifilised.

Mõni naine kurdab mehe nö kõutsistumise üle – mõnuleb ainult diivanil, välja ei taha tulla ega uusi asju proovida... On see vanusega seotud või millegi muuga?

Pigem kogen mina oma töös, et taaskord on vanust hea põhjuseks tuua, miks kaasaga ei taheta koos välja minna või koos midagi temaga ette võtta. Tegelikult vaevab aga miski muu. Näiteks võib mees tunda, et ollakse teineteisest kaugenenud, ei osatagi enam koos olla, kardetakse, et pole millestki rääkida. Taolist teemat ei osata tõstatada, selge et sellest võib tüli ja pisaraid tulla, siis ongi kergem öelda, et ah ma juba nii vana, sa mine ja ole. Või kardetakse muutust, et see muudab ka suhet ja just halvemaks.

Kas vanusevahe tähstust vanuse kasvades suureneb –näiteks 20 ja 30 pole eriti vahet, aga 60 ja 70 juba on?

Arvan, et kui tegemist pole põlvkonna jagu aastatega, mis partnerite vahel on, siis ei pea vanusevahe küll suhtele saatuslikuks saama, eriti kui elukogemuste pagas on võrreldav. Samas ka siis kui näiteks naine on vaevalt täisealine ja mees hakkab keskeale lähenema, võib päris kaua rollide mõttes toimiv olla laps-täiskasvanu(isa) suhe.

Konflikte võib tekitada erinevates eluetappides olek, mis ei ole üks ühele seotud vanusega. Näiteks kui naine on lastesünnitamise staadiumis, aga mees on selle juba korra läbi teinud ning soovib nüüd pigem kaasaga kahekesi maiseid rõõme nautida. Tean ka paare, kus üks on nö sarved maha jooksunud, teise jaoks on see aga esimene suhe ning mingil hetkel hakkab ta huvi tundma, kuidas oleks teistega suhtes olla. Siinkohal on oluline rõhutada, et tekkinud lahkhelid ei pea lõppema lahkuminekuga. Kompromissid, leppimised, järeleandmised on iga pikaajalise suhte lahutamatud osad, tuleb lihtsalt endalt küsida, kas see on nüüd see asi, kus lähen endaga vastuollu ja teen ennast õnnetuks, kui mu soov ei täitu.

Kindlasti esitab väljakutseid see, kui üks paarist on vana, tal on raskem liikuda, väsib kergemini, soovib pigem aktiivsest elust taanduda ning teine oma tegutsemisenergiaga haripunktis – tahab mägesid mööda ronida, ööklubides käia, pidevalt sõpru võõrustada jne. Siis võivad probleeme tekitada füüsilised piirangud. Energiatase aga ei pruugi olla ainult vanusest kinni – ka mõni noor inimene võib armastada staatilisust ja mõni vanem inimene olla käbe ja vitaalne.  

 
loe tervet lugu ajakirjast "Pere ja Kodu" detsember 2013

Mehe uus naine trügib mu lapsele "emmeks"

Naistekale kirjutas oma murest üks ema, kes kasvatab last peamiselt üksi, kuid laps käib aeg-ajalt ka isa ja tema uue pere juures. Lugejat häirib, et uus naine tunneb end tema lapsega suheldes liiga vabalt ning tahab talle ema eest olla. 

"Läksime lapse isaga lahku, ta võttis endale uue naise, kellel on varasemast kooselust tütar. Luban oma lapsel isaga regulaarselt kohtuda ja tegeleda temaga, sest laps ei ole ju meie lahkuminekus süüdi. Mind häirib aga see, et uus naine tahab aktiivselt mängida emmet ning trügida lapse esinemistele ja üritustele, kus peaksime käima minu meelest ainult mina ja lapse isa. Ja kui ma ei luba uuel naisel tulla, siis jääb ka isa üritusest ilma, sest uus naine teda üksinda kodust välja ei lase. Selline mure kestab meil aastast aastasse ja mina ei tea, mida teha."

Vastab Suhteabi psühhoterapeut Kärt Kase:
Teie lugu on huvitav. Esimene küsimus tekib selle  kohta, kas see, et mehe uus naine tahab teie lapsele  uut ema mängida  väljendub ainult selles, et läheb lapse isaga kaasa lasteaiapeole? Kui
jah, siis ehk on teie järeldus ennatlik ning kui selle põhjal olete  temast oma natuke negatiivse arvamuse kujundanud, on ka see ehk  ennatlik. Täiesti normaalne oleks naisega sellest rääkida ja arutada,  mis teie arvates sobib ja mis mitte. Lapsele on kindlasti parim, kui  olete eksi uue elukaaslase suhtes neutraalselt, ideaalsel juhul positiivselt meelestatud, mis ei tähenda, et peate perekonniti läbi käima, vaid lihtsalt võite rõõmu tunda, et teie endine kaasa on endale  uue sobiva naise leidnud. Meil ei ole käsiraamatut, kuidas kärgperedes  reeglid olema peavad, kujundame need ise ning kui teile midagi ei meeldi, saab ju seda viisakalt väljendada. Kui tõesti püüab naine teie
rolli üle võtta, kuidagi teid halvustada ja kõrvale lükata, siis peab kindlasti märku andma, et selline asi pole aktsepteeritav. Võib-olla aga asi nii hull pole.
See, et naine lapse isaga lasteaia üritustel kaasa käib on ehk sellest, et ta soovib lapsele näidata, et ka vanemate lahkumineku korral on tore pereelu siiski võimalik pidades siis ennast ja oma last teie lapse uuteks pereliikmeteks. See on iseenesest armas soov ning seda ma hukka ei mõistaks. Muidugi on huvitav, et ta ei taha last isaga kahekesi peole saata. Mainite, et saate eksiga muidu hästi läbi, võib-olla tunneb uus naine ennast teist siis natuke ohustatuna. Samas kui teid samal üritusel pole, siis on keeruline mõista, miks ei võiks laps-isaga kahekesi seda aega veeta.  Tekib ka küsimus, miks ei võiks teie lapsele selgitada ja tema vajadusel või soovi korral oma lasteaiakaaslastele miks isa on peol teise naise ja lapsega? Tänapäeval on ju nii palju kärgperesid ning mõneti võib isegi lahe olla, kui lapsel on mitu lähedast täiskasvanut võrreldes lapsega, keda näiteks kasvatab üksikema. Kas see, et lapse isa on uue pere loonud on teie jaoks häbiväärne? Kui mitte, siis võite normaliseerivat hoiakut kenasti lapsele edasi anda ning tema oma eakaaslastele samuti.

Ilmus delfi naistekas 13.11.13

Armastada üht ja olla armunud teisesse

Miks võime armuda kellessegi teisesse kui oleme suhtes ja armastame oma parnterit? Miks on see tunne nii võimas?
Tunded mõistuselt ei küsi, nii et armumistunne võib teise vastu tekkida küll, isegi kui oma partneri vastu on armastus. Armastus nimelt tihtipeale kätkeb endas hoolimist, sõprust, teisega arvestamist ning armumise pärusmaa on kõrgendatud meeleolu, elevus, kirg. See tähendab, et meid valdavad emotsioonid on natuke erinevad. Mina väidaks isegi, et armastussuhe oma armsamaga on pigem otsus kui tunne – me otsustame, et tahame ühe inimesega koos olla ja olemegi. Loomulikult on selle otsuse taga teatud tunded, aga neile ei omistata otsustavat kaalu kuna need võivad tuhmuda-muutuda.  Kui armastus on nagu rahulik järv, siis armumine kui kiirevooluline jõgi. Kui meile meeldib ujuda, siis on mõlemal oma eelised, aga jah tavaliselt on armumistunne oma intensiivsuselt tugevam kui armastus. Armumine on paljuski keemiline ja kindlasti ajutine seisund.

Mida võiks soovitada meie lugude peategelastele - kuidas võiksid nad sellises olukorras käituda ja mil viisil oma tunnetes selgusele jõuda?
On raske olla aasta aega armunud, tavaliselt läheb see rutem üle ja siis on küsimus, mis edasi. Tulevik sõltub sellest, mis tähendus armumisele anda. Võib arvata, et see on märk hingesugulase leidmisest ja teda ei saa niisama lihtsalt minema lasta. Isegi kui nähakse mõningaid agasid, siis võidakse endale sisendada, et peab suhtele võimaluse andma, muidu saadab kahetsus eluaeg. Võib aga ka arvata, et armumisi tuleb elus ikka ette, kõigiga ei pea tingimata suhet looma ja kõigiga poleks ka hea suhet luua, sest kindlasti algaks varsti probleemid, mis rõõmsal elul kaua kesta ei laseks.
Oluline küsimus millele vastata on ka see, mida see armumine ütleb meie suhte kohta. Kas see, et meil on palju ühiseid huvisid ja räägime palju tähendab, et praeguses püsisuhtes elavad pigem mõlemad oma elu ning tuntakse puudust suuremast lähedusest kui seda praegu on? Kas see, et saan kõigest teisega rääkida, viitab vähemale usaldusele püsisuhtes? Miks ei tunne ennast piisavalt turvaliselt oma partneriga kõike jagades?  Tihti leiab nii analüüsides rahulolematuse kohti, millega võiks tegeleda, kui tahetakse oma kaasaga kokku jääda ja temaga paremat suhet luua.

Kuidas teame, et langetades valiku ühe kasuks, ei jää me ilma oma võimalikust eluarmastusest?
Siin on jälle küsimus, mida inimene usub tõe olevat. Kui usutakse, et on olemas üks eluarmastus, kellega kõik on ideaalne, siis osalt on see ohtlik, sest pole paari, kellel oleks suur lähedus, aga erimeelsusi mitte. Perfektsust otsides võibki üksinda jääda ning iga suhe, milles inimene julgeb olla tema ise, muutub see-pole-see-ks. Pigem võiks otsuse teha teadlikult, mitte armumistunde tugevuse järgi. Ikka on hea kui inimesega on sarnased väärtushinnangud, sealt edasi huvid, et täiendatakse teineteist jne.
On oluline meeles pidada, et reeglina saab korraga olla lähedane ühe inimesega ja arendada-parandada ühte suhet. Seega kui tahetakse oma partneriga kokku jääda, peaks olema tema see, kellele eelkõige oma tähelepanu suunate. Kui see suhe mingil hetkel enam vajadusi ei rahulda, on üks võimalustest suhe lõpetada ja proovida teisega.

Kas on võimalik ka oma partnerisse uuesti armuda?
Kui näha oma partnerit kui muutuvat inimest, kelle põhiolemus on sama ja teile väga meeldib, siis jah. Kui need omadused, mis teid alguses köitsid, avalduvad mingis situatsioonis väga eredalt, on tunne ka selle võrra tugevam. Samas ei tohiks armumistunnet taga ajada, sest kui seda ei tule, siis järgneb pettumus. Tore on lasta armastusel küpseda ning avastada selle uusi tahke, ilma et nutaks taga algusaja suuri emotsioone.

Loe tervet lugu oktoobrikuu Cosmopolitanist 2013

Suhtlemine eks-ämmade ja -äiadega pärast lahutust

Kuidas korraldada suhteid, kui täiskasvanud laps lahutab? Kas püüda suhelda eks-idega nagu enne või leppida olukorraga ja lõpetada suhtlemine?

Olen kuulnud, et lahutuse korral küsib näiteks meespoole ema pojalt, kuidas too suhtub eksminiaga edasi suhtlemisesse. Kui poeg on nõus, siis toimub suhtlus edasi sellises mahus nagu eksämm ja eksminia seda soovivad. See tundub viisakas ja tore, kui omavahel on hea kontakt ning see võib teatud sagedusega jätkuda. Kui aga vanem lapse luba ei saa, siis võiks ehk tõesti mõnda aega otsesuhtlust piirata, muidu võivad suhted pingeliseks muutuda, kuna tekib otsekui lojaalsuskonflikt (a la kelle poolt sa siis oled!). Mõneti on ju loogiline, et kui abielludes saad endale ühe pere juurde, siis lahutades kaotad. Nii nagu on oluline piiride seadmine abielludes päritolupere ja vastloodud pere vahele, kehtib sama ka lahutuse puhul. Samas on mõneti keeruline vastata küsimusele, kes on minu pere, kui paar on olnud abielus kakskümmend aastat ja näiteks pärit ühest väiksest kohast. Siis on niikuinii kõik omavahel tuttavad ja miks mitte sõbradki ning minia-ämma või äia-väimehe suhe võib olla arenenud lähisuhteks. Näiteks kui poiss on isata kasvanud, võib ju ta naise isa muutuda talle mõneti isa-kujuks ning lahutuse korral võib loobumine olla väga valuline. Kõige toredam oleks, kui suhelda võiksid need inimesed, kes tahavad omavahel suhelda ning teised austaks inimese õigust valida ise endale sõpru ja teekaaslasi.

Kui peres on lapselapsed, siis kas selle nimel peaks püüdma suhteid hoida ja kuidas seda teha?

Suhe vanavanematega on hoopis teistsugune kui oma vanematega ja kindlasti on see rikastav, kui vanavanemad lapselapse elus osalevad. Taaskord, kui lapsel pole isa, võib vanaisa olla see, kelle kaudu poiss õpib mees olema, õpib kuidas naistega käituda (nähes kuidas vanaisa vanaemaga käitub), milliseid toimetusi kodus tehakse jms. Kui suhe on konfliktselt lõppenud ja lahusolek on veel suhteliselt värske (näiteks kuni aasta), siis võib teha sellise kokkuleppe, et lapse ema vanemate juurde läheb ema ja lapse isa vanemate juurde isa ehk et ei pea sundima endist paari omavahel suhtlema, kui see tooks kaasa pahandust ja ärritatud õhkkonna. Antud skeem ei tööta hästi siis, kui laps on alles imik ja rinnapiimal ning isapoolsed vanavanemad elavad kaugel. Eks siis saavad vanavanemad lapselapsele külla tulla, kuigi nende visiitide sagedus on siis kindlasti harvem. Nii nagu ei tohiks lahutatud peres keelata lapsel lahuselava vanemaga suhtlemist, ei tohiks keelata ka tema vanematega suhtlemist. Kui laps on piisavalt vana ja tal on juba oma suhe vanavanematega välja kujunenud, kus ta näiteks ei taha nendel külas käia, siis on teine asi, aga kontakti tekkimist ja püsimist võiks vanemad eelkooliealiste puhul soodustada. Loomulikult peavad siis olema selged reeglid, et teist poolt lapse juuresolekul ei halvustata. Hea oleks ka kui pikema viisiidi puhul igapäeva toimetuste osas oleksid reeglid sarnased kui kodus.

Kui kooselu jooksul oli vanavanematega kontakt pinnapealne, siis on tõenäoline, et see hääbub, aga ega see ka hea pole kui ainult põhimõtte pärast pingutatama hakatakse. Suhted võiksid areneda ja miks mitte ka taandareneda oma loomulikku rada pidi ilma käskude ja keeldudeta. Kui paari lahkuminek oli mõlemapoolne otsus või kui negatiivne kogemus on neutraalseks või lausa positiivseks muutunud ning suhted ämma-äiaga olid head, võivad lahutatud kaasad koos lapsega minna eksämmale-eksäiale külla ilma liigset ebamugavust tundmata. Kui laps on suurem, saab ta iseseisvalt vanavanematega suhelda ja otse kontaktis olla.  

Millised on tüüpilised probleemid eksidega suhtlemisel? (Tige ämm, kes püüab olukorda kontrollida; lastega perest lahkunud minia, kes ei luba ekspartneri suguvõsal lastega suhelda...) Millised on lahendused ja kes on olukorras võtmepositsioonil?

Vahest peetaksegi näiteks ämma paari lahkumineku põhjuseks – seda juhul kui ta on pidevalt erineval viisil pojale sisendanud, et ta võiks palju parema valiku teha vms. Siis pole üllatav, et naine ei soovi eksämmaga enam edaspidi suhelda ning ehk ei taha ka lapsi ta juurde saata kartes nende mõtete mürgitatamist. Kui laps on väike ja vanematest sõltuv, siis ausalt öeldes ei oskagi näha, kuidas vanavanemate ja lastelaste vaheline suhe võiks lahutusejärgselt kesta. Vanem ju vastutab lapse eest ja otsustab mis on talle hea ning tihti lähtub see enda suhtumisest teise inimesse. Kahju on see, kui vanavanemad ise ei taha enda arvates tüli tekitada ning jäävad ootepositsioonile, et küll oma lapse ekskaasa mingil hetkel neile lapselapsi näha toob. Seda aga võib tõlgendada soovina mittesuhelda ja nii kontakt hääbubki. Minu meelest ei ole küll patt ise otse eksminia või eksväimehe poole pöörduda, et lapselapsega suhtlemiskorda arutada.

Millest sõltub see, milliseks suhted kujunevad pärast lahutust? (suhted kooselu ajal; uue „kehvema“ minia tulek suhteringi...?)

Kõige rohkem mõjutab see, millisel viisil lahku mindi. Kui see toimus ühe poole petmise pärast või muul põhjusel, kus on selgelt üks hea ja teine paha (nt alkoholism või hasartmängu sõltuvus), siis võivad negatiivsed emotsioonid sh süüdistamine, viha, pettumus, kättemaksusoov, kesta päris kaua ning mõjutada nii eksämmade-äiadega suhtlust kui ka lapselastega suhtlust. Sagedasti normaliseeruvad suhted siis, kui leitakse uus kaasa ja keskendutakse pigem uue kooselu rajamisele, kui vana sh ekspartneri kritiseerimisele.

Reeglina räägitakse suhete/lahutuse puhul rohkem ämmade-miniate suhetest. Aga mehed? Eksäiad ja pojad-väimehed – milline on nende roll ja võimalus suhetemustris?

Tihti võtavad mehed vähemalt väliselt lahkuminekut rahulikumalt ning on ka uue suhte rajamise osas tolerantsemad. Seetõttu näen, et kui oleks nende teha, siis võiks vanaviisi suhetega edasi minna. Vahest on aga teine pool kardinaalsem ning püüab ka leplikumat hinge enda poolele meelitada keelates suhtlust või andes mõista, et see on ebasoovitav omavaheliste suhete potentsiaalse halvenemise tõttu. Siis sõltub mehest, kas ta allub sellisele käitumisele või mitte.

Millised on mõned universaalsed soovitused?

Tore oleks, kui inimesed tegeleksid rohkem enda eluga ja oma heaolu loomisega kui teiste elu ette kirjutamisega sh kellega teine võib suhelda.

 

ilmus ajakirjas "Elukiri" septembris 2013