Mis mõjutab meeste seksuaalsust?

Ajakirjanik Kelly Kipper kirjutas "Tervis Plussist" ning küsis, kas oleksin nõus sõna võtma meeste seksuaalsuse teemal. Naersin endamisi, et mis ekspert mina olen, aga siis tuli meelde, et tegelikult olen juba ammu tahtnud sellel teemal kuigi natuke teises võtmes kirjutada. Kui küsimusi lugesin, tundsin, et hätta ei jää va andropaus ehk meeste menopausi teema. Kirjutis saate lugeda juunikuu 2017 numbris või siin, siin ja siin.

Minu lugu

Jõulueelsel ajal helistas mulle Tiina Lang ning rääkis, et ajakirjas "Mari", mille peatoimetaja ta on, saab ennast ühes rubriigis "Minu valik" ennast tutvustada. Tema arvates on seal vähe psühholooge üles astunud ja seda viga võiks parandada, Tiina Lang mainis, et ainuke on seni olnud Katrin Saali Saul, mille peale võtsin autoriga kohe ühendust ning palusin näidet, kuidas tema endast kirjutas. Sain hea spikri. Veebruaris 2017 minu lugu ilmuski. See on siin.

Kuidas naised ja mehed mõtlevad?

 Sügaval suvel juulikuus 2016 sain kirja Kertu Loidelt. Ta kirjutas, et ETV2 teeb uut kogu perele mõeldud populaarteaduslikku saatesarja "Heureka", milles lahatakse erinevaid protsesse, mis kõiki igapäevaselt mõjutavad, kuid mille tagamaadele inimesed ei oska võib-olla tähelepanu pöörata. Üheks teemaks valiti meeste ja naiste mõtlemise erinevused. Kertu arvas, et suhtenõustajana olen mina ehk õige inimene selle teema erinevaid tahke avama ja nendel arutlema. Kohtusime Kochi Kohvitoas augusti alguses ja nüüdseks on sari jõudnud sinnamaale, et täna on saade eetris.

Kas tõesti on naiste ja meeste mõtlemise vahel nii suured erinevused? Tehakse katseid ja räägitakse, mille poolest mõtlemine oleneb meie soost. Kas see tuleb evolutsioonilisest arengust või ühiskonnast ja kasvatusest? Miks oskavad naised oma tundeid paremini väljendada kui mehed?

Saade on ETV2 eetris 17.01 kell 19.30 ja hiljem järelvaadatav siin . Lisan treileri siia.

Emade isade sõjas saavad lastest relvad

Oktoober 2016 oli vaimse tervise kuu ja sellega seoses toimus mitmeid töötubasid vaimse tervisega seotud teemadel. Kuna "Dialoog laste nimel" on mulle väga südamelähedane, siis korraldasime huvilistele tutvustava töötoa. Reklaami peale kirjutas mulle Birgit Itse Järva Teatajast ning soovis teha intervjuu novembrikuise laupäevalehe tarvis. Teda huvitas, milliseid käitumisviise peaks laste ees vältima, kuidas võib last tulevikus mõjutada see, et ta on olnud nö kättemaksuvahendiks vanemate omavaheliste suhete klaarimisel, mida on lapsel raskem taluda - kas rahulikku lahkuminekut või koos elades tülisid või vaikset vaenulikkust jne. Artikkel on loetav siit.

Võimuvõitlus

Eve Kallaste pakkus mulle võimalust kirjutada üks suhte lugu oktoobris Eesti Ekspressi vahel ilmuvasse Pere ja Laps eriväljaandesse ja loomulikult võtsin sellest kinni. Juba ammu ootas järge võimuvõitluse lugu ning selle ka sinna saatsin. Avaldati 12.10. Link on siin, siin ja siin.

Lapse jonni- ja hüsteeriahood

Juba tükk aega pole väga olnud aega kirjutada, sest olen hõivatud olnud erinevate koolituste ettevalmistamisega. Tore oli aga selle juurde naasda, kui Eesti Naise peatoimetaja Aita Kivi minu poole pöördus ning laste jonnist ja hüsteeriast kirjutada palus. Lugu ilmus augustikuu numbris ja link on siin ja siin.

Vallalised ja kohtingu äpid

Hiljuti helistas mulle Keili Sükijainen TV3-st ning kuna olin talle meelde jäänud kui psühholoog, kes kaamerat  ei karda ja räägib ladusalt, siis palus mul kommenteerida tänapäeva kaaslase leidmise äppe ja seda miks meil on nii palju vallalisi inimesi. Hea on ajaga kaasas käia, nii et olin nõus. Suvel  ilmub TV3 poolt mitmeid kergemaid lugusid naistele ning see oli üks nendest. Seitsmeste Uudiste ühe klipina oli intervjuu eetris 9.05.16. Link on siin

Dialoog laste nimel

Minu missioon on aidata inimestel luua omavahel paremaid suhteid. Üks koht, kus seda väga vaja on, on tülidega lahkumineku puhul, kus peres kasvavad ka lapsed. Laste jaoks on väga raske olla vanemate tülide vahel ning vanemate vastutus on, et nad sealt välja saaks. Kui nüüd keegi ütleb, et minu lapsed ei tea meie halbadest suhetest midagi, siis võin julgelt öelda, et see võib olla teie soov, aga kahjuks pole see reaalsus. Vanematele, kes tahaks tülitsemisest lõpetada, aga ei suuda, ning kes siiralt hoolivad oma laste heaolust ja tervisest, on mõeldud programm, mis Eestis sai nime "Dialoog laste nimel". Osalesin programmi läbiviimiseks grupijuhi väljaõppel ning oktoobris 2016 soovime esimese grupiga alustada. Alljärgnev lugu ilmus märtsis 2016 Eesti Naises ning tutvustab programmi lähemalt. Link on siin.

Armastuse pingereas igavene teine

Cosmopolitan palus kommentaari loole, kus oli juttu sellest, kuidas mõnele tundub, et ta peab tunnete mõttes võistlema kellegagi, kelle vastu partneril oli suurem armastus kui praegu. Link juulis 2015 ilmunud loole on siin.

Lapsed ja lahutus

Jaanuaris 2015 ilmus ajakirjas "Pere ja Kodu" ajakirjaniku palvel tema lugu minu kommentaaridega, mida silmas pidada, kui paar lahku läheb ja neil on laps või lapsed. See on minu jaoks oluline teema, mille osas inimesi harida. Lugu saate lugeda siin, siin ja siin.

Hingesugulus

Oktoobris 2015 ilmus "Anne ja Stiil" ajakirjas hingesuguluse-teemaline kirjutus, millele minult kommentaari paluti. Lugu on tervikuna siin, siin, siin ja siin.

Millised vastused huvitavad eestlasi kõige rohkem?

23.01.16 avaldas Eesti Ekspress Marian Männi sulest loo, kus ajakirjanik püüdis ekspertide abiga vastata neile küsimustele, mida eestlased kõige rohkem googeldavad. Mina vastasin neist kahele: kas ta armastab mind ja kuidas teda endale saada. Kogu artikkel on siin.

Facebook - suhterikkuja?

 

Jaanuari 2016 Cosmopolitani kirjutasin kommentaari selle kohta, kuidas Facebook võib meie paarisuhteid mõjutada. Link on siin.

Telesarjas eksperdiks

Olin meeldivalt üllatunud, kui aasta alguses paluti mult abi koostada uuele tutvumisportaalile paaride sobitamiseks küsimustik. Sain natuke kasutada oma raamatu suhteauditi küsimusi ja lõin ka uusi. Põhimõte oli selles, et põhiväärtused peaksid ühtima, peaks olema paar ühist huvi-hobi ja iseloomult võiksid inimesed teineteist täiendada. Kui selle tööga ühele poole sain, tuli kõne Filmimehe peatoimetajalt Raimo Kummerilt ning tema soovis, et osaleksin eksperdina tõsielusarjas "Abielus esimesest silmapilgust" See tundus hirmutav (ikkagi tele) ja samas põnev. Nimelt olen tihti suhte lõpu tunnistajaks ning sageli selgub, et juba suhte algus oli selline, mis pikka koosolemist ette ei ennustanud. Eriti puudutas see neid paare, kes said kokku tänu suurele kirele ja vastastikkusele keemiale. Nüüd pakuti mulle võimalust aidata paare kokku saada vähem juhuslikult ja teadlikumalt. Olin nõus seda enam, et alguses pidin osalema minimaalselt: paneelis, kus kõik eksperdid peavad saavutama kokkuleppe, millised on paarid, kes saates osalevad ning paarinõustamise episoodis (nr 8).
Kui protsess käivitus, siis tegelik elu oli palju kirjum ja seda ma hetkel ei kajasta. Tulemus on esimest korda eetris 3.09 TV 3-s. Saate tutvustus on siin ja siin.

09.09 kutsus Annely Adermann mind StarFM-i hommikuprogrammi ja kohe otsa oli ka intervjuu TV3 Seitsmesed uudised saatele. Raadios läks Allan Roosilehe eestvõttel jutt alkoholiprobleemile, aga Merlyn Uusküla tõmbas fookuse tagasi. Ta ütles, et on suur psühholoogiahuviline ja oli igati varmas ka Allani küsimustele vastuseid pakkuma. Kokkuvõttes oli tore, huvitav ja see pool tundi läks nii kiiresti, et praktiliselt Jürgen hakkas uudiseid lugema ja sellest saime aru, et nüüd on vestlus läbi.
Saatejupid on siin ja siin.
Uudiste jaoks otsisime kaua sobivat kohta selles mitteglamuurses kontorihoones. Leidsime diivani ja pildi - sobis. Küsimused laenati Merlynilt ja viimane käis minu enda suhte kohta;) Kokkuvõttes oli huvitav kogemus ja pärast selgus, et päris mitmed juhtusid nii raaidot kuulama kui telekat vaatama. Uudistelõik on siin.
PS Ka siis, kui selgus, et tekkimas on uus paar, paluti mult uudistele kommentaari. Kuuldavasti on pealkirjade kirjutamine täiesti eraldi oskus ja äri ning ma täitsa mõistan seda. Nimelt võeti mu jutt kokku järgmiselt: "Abielusaate psühholoog purustab illusioonid: on täiesti normaalne, et tekivad armumishetked ka teistega". Lõik ise on siin. 

Lapsevanemate topeltstandardid

Kui tihti märkame, et lubame endale, mida lastele keelame. Juulikuu 2015 Eesti Naises ilmunud loo link on siin.

Armukadedus

Vahelduseks jagan ühte videoklippi armukadedusest, mis oli eetris Kanal 11 saates "Kolm naist paadis" 29.01.15. Armukadeduse lugu on kohe esimene. Link on siin.

Milline graafik oleks 2,5 aastasele lapsele parim ema ja isa juures elamiseks, kas nädala või 3-4 päeva kaupa?

Küsimus

Tere,
Kui väga peab paika väide, et eraldatus vanemast, mida üle aastased lapsed taluvad probleemitult, on lapse vanus aastates pluss kaks (päevadesse arvestatuna)? Ehk siis, kui mul on 2a laps, siis tema maksimaalne eraldatus vanemast peaks olema 4 päeva.
Asi selles, et läksime lapse isaga lahku, kui laps oli 1,5a ja juba sealtmaalt oli tema nõue, et laps oleks jaotatud võrdselt. Selle saime korraldatud läbi raskuste, aga õnneks omavahelise suhtlemise teel. Nüüd on laps 2,5 ning oleme suutnud kenasti asjad lahendada lapse koha pealt, aga uus küsimus on selles, et jaanuaris sünnib minul ja mu elukaaslasel laps ja esimese lapse isa tegi ettepaneku, et laps jaotada nädal ühe ja nädal teise juures. Ma ei ole ise väga vaimustatud sellest ideest, kuna nädal emast eemal tundub siiski liiga pikk aeg, et seda teha lausa üle ühe nädala. Tahaks asja lahendada lapse jaoks võimalikult mõistlikult. Näiteks 3-4 päeva kaupa. Mis on Teie arvamus?
Teine mure on, et kui laps on isa juures, siis ei taha ta sealt kuidagi minu juurde tulla. Nutab ja kisab, et ta ei taha emme juurde tulla ja tahab issi juures olla. Kuidas seda leevendada? Asi sujub leebemalt, kui ta on isa juures olnud 3-4 päeva, aga kui talle järgi minna 1-2 päeva pärast, tõuseb kohutav draama. Väga valus on kuulda oma last ütlemas, et ta ei taha sinu juurde tulla. Vastupidist olukorda, et issi juurde minna ei taha, pole kunagi olnud. Ma küll annan endast kõik ja pühendan end talle, aga siiski ei aita kahjuks miski ja lapse reaktsioon alati sama.

 

Vastus

Tere! Mul on väga hea meel, et kirjutate ja tahate oma lapse vajadustest lähtuvalt käituda. Olen kuulnud sellest rusikareeglist, mida mainite, aga pigem selles kontekstis, et kaua võivad mõlemad vanemad ära olla alla kolmeaastase juurest, kelle kiindumussuhe pole veel välja kujunenud, ilma, et sellest suuremaid tagasilööke võiks oodata. Teie kontekst on aga teine. Tean, et lastekaitsjad ei ole väga vaimustuses, et lapsel on kaks kodu ja elab mõlemas nädala kaupa, aga tihti lahutuse tõttu nii ikkagi kujuneb. Teie laps on veel päris väike ja kindlasti võib ta teist vanemat igatsema hakata, kui ta nädal aega teda ei näe. Samas peaks tal olema peamine kiindumussuhe juba välja kujunenud ning ta peaks hakkama ka mõistma, et kui ta ühte vanemat mõnda aega ei näe, siis see ei tähenda, et teda pole olemas. On mitu asja, mis räägivad pikema ehk näiteks nädalase oleku kasuks. Esiteks, on lapsel raske öelda oma vanemale head-aega isegi kui see tähendab teisele tere ütlemist. See ei tohiks olla liiga sage ehk siis kui laps on isa juures kolm päeva, siis esimesel päeval ütleb ta head-aega teile, teine päev kohaneb ja kolmandal päeval juba ütleb head-aega isale - pidevalt on kurbus ja pinge õhus. Teiseks, hea oleks kui laps kogeks isa juures ka argipäeva. Kui kohtumine on põgus, võib juhtuda, et isa on kui pühapäeva isa ning koos olles tehakse erilisi asju, mis on lapse jaoks väga vahva. Nii võib juhtuda, et distsiplineerimise töö jääb ema kanda ning lapsel jääbki mulje, et isa on hea ja ema paha. Kui laps kohaneb isa juures olema, siis võikski lasta tal seal olla ilma vahepeal nägu näitamata ja ennast meelde tuletamata. Piisab sellest, et ta teab, et ema tuleb talle järgi kui on näiteks viis ööd ära magatud või kui tuleb nädalavahetus ja lasteaeda ei pea minema. Seda tuleb enne talle öelda, kui "vahetus teha", et nüüd oled nädal aega issiga ja siis ma tulen sulle järgi. Vahepealsel ajal saab issi siis igatsust leevendada, kas siis emme pilti näidates või emmest rääkides. Seega üldiselt arvan, et võiks nädala kaupa proovida ning vajadusel pöörduda psühholoogi või pereterapeudi poole. Edu Teile mõlema lapsega!

 

ilmus vastused.ee-s 2.12.2014

Tunnetekeskne teraapia - tutvustus

Oktoobrikuus 2014 ilmus Eesti Naises ühe teraapiasuuna tutvustus, mis sobib eriti hästi paaridele, kelle suhtes on tugevad negatiivsed emotsioonid, teisisõnu kes palju tülitsevad.

Käisin tunnetekeskse teraapia (edaspidi EFT) koolitusel mida viis läbi Hanna Pinomaa Soomest, sest olen kuulnud, et EFT on kui võluvits, mis paarisuhted taas korda seab. Tahtsin oma silmaga näha ja kõrvaga kuulda, kuidas see käib.

Üllatas see, et tegelikult on tegemist väga pika protsessiga. Palju käivad aasta otsa iga nädal teraapias ja ka siis võib veel tagasilööke tulla. Samas on statistika järgi tegemist eduka teraapiavormiga - kui muutused toimuvad, siis need ka püsivad, näiteks pärast 10-12 kohtumist on suhte taastumise tõenäosus 70-73% . Info pärineb üheksa kuud hiljem toimuvatelt tagasiside kohtumistelt. Olgu siia kõrvale toodud fakt, et 35% neist, kes käivad nö tavalises paariteraapias, jäävad kokku. Ehk on üks EFT edu võti järjepidev ja pikk töö terapeudiga, kes ei lase teemal ära vajuda ja vanadesse käitumismustritesse ära eksida. Nimelt kui paar ütleb, et me ei tülitse enam eriti ning igapäevaelu on täitsa normaalne, siis EFT terapeudile tähendab see, et protsess on alles poole peal.

EFT töötasid 1980.-l välja Dr Susan Johnson ja Dr Leslie Greenberg, kasutades selleks kliinilisi uurimusi. Suhe on EFT mõistes turvaline kiindumus- ja emotsionaalne side paari vahel, mida ilmestab lause: „ Ma tean, et oled minu jaoks olemas, kui ma sind vajan.“ On normaalne, et inimesel on vajadused ja ta pole kõigega ise hakkamasaav olend. EFT eesmärk on see, et paar saaks tagasi selle läheduse, mis neil kunagi oli. Terapeudi töö kulgeb selles suunas, et paarivaheline side oleks emotsionaalselt turvaline. Keskendutakse olevikule - sellel, mida üks tegi halba 2001. aasta aastavahetusel, kohta ei ole. Teraapiasuuna rajajad väidavad, et ebakindlus suhte osas on see, mis meid (üle)reageerima paneb ning millele omakorda partner reageerib, tekitades sellega negatiivse suhtemustri. Meile toodi näide, kus aastate eest käis mees  välismaal tööl, et raha teenida ja naine kodus oli hirmul, et töö ja raha on mehele tähtsamad kui naine ja nende suhe. Nüüd töötab mees aastaid juba kodumaal, aga kui ta tuleb töölt kella 17 asemel kell 19, siis elustub kogetud ebaturvalisuse tunne ning reaktsioon võib olla viha a la „Kus sa nii kaua olid!“ või eemaldumine, nii et mehe küsimustele möödunud päeva kohta antakse ühesõnalisi vastuseid. Sellisel viisil tuli naine toime oma valuga. Naine ei tahtnud nii reageerida, aga emotsioonid said ratsionaalsusest võitu. Mõlemal juhul tundis mees, et lähedust ega head kontakti pole ning läks kodust ära sporti tegema, mis aga võimendas naise üksindustunnet. Iga kord kui taoline situatsioon kordus, muutus see intensiivsemaks ja mõlemad teadsid juba ette, mida kumbki järgmiseks teeb.

Emotsioonide puhul eristatakse esmaseid ja sekundaarseid emotsioone. Esmased emotsioonid on sügavamalt tunnetatavad ja nende suhtes oleme haavatavamad. Need on kurbus, valu, hirm, häbi, üksindus. Sekundaarsed emotsioonid on reeglina reaktiivsed: viha, armukadedus, põlgus, frustreeritus. Viha viib tihti teise ründamise või enda kaitsmiseni, kurbus kas abi otsimise või eemaldumiseni, üllatumine ja elevus viib osavõtlikkuseni ja uurimiseni, häbi ja jälestamine aga enda peitmise, teise vältimise või välja viskamiseni, hirm viib sageli põgenemise, allaandmise või kangestumiseni, rõõm viib tihti parema kontakti ja seotuseni. Kui üks partneritest suudab oma esmastest emotsioonidest rääkida, siis on teisel kergem temaga kontakti saada ja seeläbi lähedasem olla.

Kiindumusteooria kohaselt, mis on üks EFT alustalasid, tahame me enda jaoks oluliste inimestega lähedased olla. Teisest mõningal määral  sõltumine on terve suhte osa (Bowlby 1988). Iseseisvus ja turvaline sõltumine teineteisest on sama mündi kaks külge ehk kui ma tean, et teine on minu jaoks olemas, siis saan piltlikult väljendudes laia maailma minna ja oma tegemisi teha. Kiindumusteooria ütleb ka, et probleemne käitumine on vastus sellele, kui tunneme, et meie turvalist kiindumust miski ohustab või ohustas. Meile on nimelt sisse kodeeritud, et isoleeritus või kaotus on meie jaoks traumaatilised sündmused.

Olulist roll mängib see, kas usume, et oleme armastust ja hoolitsust  väärt, sest kui vastus on jah, siis saame vajadusel oma partneri poole pöörduda. Lisaks on tähtis, kas usume, et teine on meie jaoks  olemas. Need uskumused endast ja teisest hakkavad kujunema, kui oleme alles beebid. Kas ema võttis mind piisavalt sülle ja nunnutas või kuna talle mu isa ei meeldinud ja ma olin isa moodi, siis ta pigem vältis minuga füüsilist lähedust. Depressioonis emade lapsed võivad kasvada üles arvates, et nad on nähtamatud, sest emadel on endaga piisavalt tegemist ning beebile tähelepanu ei jätku. Olgu öeldud, et viimaste uuringute kohaselt tekib põhiline kiindumussüsteem esimese kuue elukuu jooksul ning kujuneb välja esimese kahe eluaasta jooksul.  Ülaltoodud uskumused tekivad ja  muutuvad kiindumussuhetes läbi emotsionaalse suhtluse. Seega täiskasvanutevahelisel armusuhtel on tähtis roll rahuldada meie rahuldamata vajadusi, aga ka siis võib olla, et tahaks kaasat usaldada, aga hääl meie peas sosistab: “Ära usalda!“  Või võtame näite, kus mees püüab naisele igal moel heameelt valmistada, aga naine toob välja, et mees ei kingi talle lilli. Naine tunneb tegelikult sisimas, et pole armastust väärt, nii et tegelikult ükskõik, mida mees ka ei tee, see ei tööta. Esmapilgul tundub naine näägutav ja tänamatu pidades mehe žeste mitte millekski, aga tegelikult võiks talle hoopis kaasa tunda.

Kui üks paari osapool  tunneb ennast emotsionaalselt üksi ehk ei tunne oma kaasaga emotsionaalset seotust, siis käivitub paanika, mis omakorda aktiveerib kiindumussüsteemi. Kui tegemist on turvaliselt kiindunud indiviidiga, siis soovitakse partnerile saata selge signaal oma lähedusvajadusest a la ma tahaks su kaissu tulla, ma tahaks sinuga rohkem koos olla; aga tihti läheb teisiti. Vihase kriitika taga (mida teine võib kogeda rünnakuna) võib näha katset partneri ligipääsmatust vähendada aga selle taga võib olla ka protest isoleerituse ja mahajäetuse vastu. Eemaldumises ja tagasitõmbumises võib näha katset olukorda rahustada ja reguleerida oma hirmu äratõukamise ees, aga ka katset vältida kinnitust, et ma pole armastust väärt. 85% juhtudest on „ründajad“ pigem naised ja eemaldujad pigem mehed. Sellest lähtuvalt on naiste stressitase tihti kiiremini tekkiv ja ka langev, meestel kasvab aeglaselt ja langeb samuti aeglaselt. Tihti olen ka ise näinud oma töös paare, kus naine pahandab, et tema jaoks on ammu juba tüli läbi, aga mees ikka veel mossitab ja vaikib või on ärritunud ja vihane.

Süsteemiteooria selgitab mustreid ja negatiivseid tsükleid. Kui paarivaheline emotsionaalne side katkeb, siis tekib ummikseis ja negatiivne spiraal. Teises nähakse ainult sekundaarseid emotsioone, mitte esmaseid. Mõlemad püüavad olukorda lahendada oma kiindumuskäitumisele vastavalt, aga tavaliselt see pigem võimendab tsüklit ning kokkuvõttes seda ebaturvalisemalt ennast suhtes tuntakse - mida rohkem üks nõuab, seda rohkem teine tagasi tõmbub ja seda rohkem esimene nõuab. Negatiivne muster võib olla ka see, et mõlemad nõuavad teineteiselt või mõlemad väldivad teineteist.

Huvitav on, et mida rohkem üks kaasadest püüab teise probleeme lahendada, seda rohkem kasutab ta oma mõistust ja seda vähem „kuuleb“ ta partneri tundeid ehk esmaseid emotsioone. Tihti just naised kurvastavad, et mehed ei mõista neid, sest kui nad oma muret kurdavad, siis mehed hakkavad kohe lahendusi pakkuma – see on viis, kuidas nad arvavad aitavat. Tegelikult aga tihtipeale tahaks mure kurtmisel tunda, et sind mõistetakse ning lahenduste pakkumine seda ei väljenda. Meestele saab siis selgitada, et abi on ka naise jutu lihtsalt ära kuulamisest ja aktsepteerimisest (mis ei ole sama, mis nõustumine). Palju räägitakse teraapia käigus sellest, et üks teeb midagi, mille peale teine tunneb midagi. Väidetavalt on intellektuaalidel sageli raske emotsioonidega suhtestuda ja see teeb elu keeruliseks, sest tekitab partnerite vahel tülisid. Terapeut püüab neile turvalise keskkonna luua ning suunab neid samm sammu haaval, et nad siiski tunneksid rohkem ning analüüsiks ja mõtleks vähem.

Teraapias tegeletakse mõlema partneri  esmaste emotsioonidega sh nendeni jõudmisega, ning nendevahelise suhtlemise ümberkujundamisega, mis puudutab paljuski just sekundaarseid emotsioone.  Kui baasiline kiindumus on ebaturvaline, siis tuleb kõigepealt tegeleda sellega, et inimene tunneks ennast nähtuna, tunneks, et ta on midagi väärt. Kui inimene on kogenud mingisugust traumat, siis tihti on ta sellega toimetulekuks enda ja oma tunnete vahele seina ehitanud.  Kui olukord on/oli jube, aga inimene kirjeldab seda nagu see on/oli ok, siis on tegemist paksu seinaga ja esmalt tuleb seina aktsepteerida -ta ei ole kohe valmis oma hirmu ja häbi tunnistama. Kui üks pooltest räägib ühe korra oma esmasest emotsioonist, siis see ei ole veel piisav, et muutus tekiks ja tsüklist välja saaks, see peab juhtuma mitmeid kordi ja kestma. Kui lõpuks on üks valmis tegema seda, mida teine soovib, siis võib juhtuda, et teine pole valmis seda oma hirmude tõttu vastu võtma, mis tähendab, et ta peab enne oma esmastest emotsioonidest aru saama. Oma hirmude kütkes olles, ei tunnetata teise esmaseid emotsioone. Näiteks võib tuua paari, kus naine soovis, et siis kui ta mehe peale närvi läks, too teda kallistaks. Kui mees seda teha püüdis, siis naine vihastas veel rohkem ning rabeles ta käte vahelt lahti. Võib oletada, et ta tahtis ennast tunda kaitstuna ja turvaliselt, aga samas kartis, et mees seda siiski pakkuda ei suuda.

Terapeut ehitab paari vahele justkui uue silla. Kui kaasadel tekib teineteise suhtes empaatia st nad kuulavad teist ja mõtlevad, et ma nüüd mõistan teda ja mul on kahju, et ta nii tunneb, siis see tekitab turvalisusetunnet, rahustab, korrastab ning siis saab alles tegelik dialoog paari vahel alata.

Mis on petmine?

Evelin Ilvesest avaldatud piltidega seoses on tekkinud suur arutelu sellest, mis on petmine ja täpsemalt ka kas suudlus on petmine. Tõsi on see, et me ei tea meie esileedi loost rohkem kui see pilt ja nii loob igaüks endale ise selle ümber loo ning meile on omane, et täidame infotühimikud pigem mustema versiooniga asjadest. Kuid siiski arutlegem natuke petmise üle, kui see teema üles on kerkinud.

Mina näen, et petmise tähendus lähtub üldisest moraalikoodeksist, milleks võib olla ka Piibli sõna ning südametunnistusest. Teame ju kultuure, kus mitmenaisepidamine on norm ning isegi kui ehk ühele haarlemi naisele võib tema mehe suudlemine teise oma naisega mitte meeldida, siis ta seda taunida või hukkamõista ei saa. On inimesi, kelle jaoks seks on vähem intiimsem kui suudlemine ning nende südametunnistus ei löö häirekella, kui nad näiteks juhuvahekorda astuvad samas ise pühendunud suhtes olles. Siin aga tuleb mängu üks aga. Nimelt suhtes olles ei saa lähtuda ainult oma moraalist ja südametunnistusest, vaid lisaks tuleb arvestada ka partneriga. Suhtes on olla nii palju kergem, kui partnerte nägemused sellest, mis petmine on, kokku langevad. Minu vastuvõtul on käinud paare, kes pooldavad vaba suhet, mis hõlmab teistega muuhulgas ka seksimist, kui see soov peaks tekkima. Nad on uhked, et lasevad partneril olla vabad ning saavad ka ise vabad olla. Seega suhet luues või selle algusfaasis on kindlasti üks oluline teema, mida arutada kummagi poole arvamused sellest, mis on petmine ehk mida üks peab teise au riivamiseks ja usalduse kuritarvitamiseks. Tihtipeale just need on asjad, millest on raskem üle saada, kui petmise aktist endast. Seega kui küsitakse, kas suudlus on petmine, siis tavaolukorras võiks vastata, et see on petmine siis, kui see on petmine suhte teise poole jaoks.

Asi muutub keerulisemaks, kui küsimus tekib paari, kohta, kes on avalikkusele tuntud ning kelle kohta tundub nagu igaühel võiks oma arvamus olla. Eestis üldiselt ei kiideta takka, kui suhtes olev inimene kellegi teisega suudleb, kuid samas teame paljusid, kes seda siiski teevad ja me siiski kutsume neid oma sõpradeks. See on sellepärast, et asjad ei ole nii must-valged ja meie ei tohiks tegelikult olla teiste osas kohtumõistjad. Väga tihti näen paare, kus kõrvalehüpe on tegelikult aidanud alles rääkima hakata nendest paariprobleemidest, millest enne ei ole suudetud või osatud rääkida. Nüüd on lihtsalt sundseis kuna vähemalt üks pool, aga ka tihti mõlemad küsivad: „Miks see juhtus?!“ Tõepoolest, tihti ei tea ka petja, mis täpselt teda nii käituma pani. Nii nagu ettepanek lahku minna, nii on vahest ka petmine soov asju suhtes muuta teadmata, kuidas seda konstruktiivselt ja tulemuslikult teha. Ollakse olnud mingisuguses surnud ringis, proovinud lahenduseks erinevaid alternatiive, aga miski pole lahendust pakkunud. Tuntakse ennast nii halvasti, et arvatakse, et lahus on parem või siis kasvõi korrakski teisega ennast paremini tundmine on ka oluliselt positiivsem kui kogu aeg kannatada. Me ei tea, võime oletada, lood on erinevad. Mida me saame teha, on soovitada abivajajatele professionaalide abi ning elada oma elu „õigemini“.

 

Ilmus Delfi Naistekas 27.08.2014

Lahutuse mõju ei kesta igavesti – lapsed toibuvad sellest

„Nüüd oleme oma laste elud ära rikkunud!“ – muretsevad lahutavad vanemad. Tõepoolest, lahutus pole lastele kunagi kerge, ent hea uudis on see, et mõne aasta jooksul nad toibuvad ja täiskasvanuks saades pole paljudel sellest sündmusest enam „armegi“ järgi. Pereterapeut Kärt Kase selgitab, mida vanemad võiks lapse toetamiseks teha.

Väidetavalt oli lahutus tuttav juba küttidele-korilastele. Rooma impeeriumi ajal oli abielu pigem äriprojekt, romantilise mõõtme sai see alles valgustusajastul. Seksuaalset rahuldust hea abielu osana hakati rõhutama 21. sajandil. Mida enam kasvasid ootused abielule, seda suuremaks muutus ka pettumine, kui ideaal tegelikkusele alla jäi.

Tartu Ülikooli doktorant Kadri Rootalu uuris kuue aasta eest kultuuriruumi ja lahutusega seotud hoiakute vahelisi seoseid. Ta jõudis järeldusele, et mida suurem on riigiti lahutajate hulk, seda vähem tunnevad vanemad, et peavad laste pärast kokku jääma. Eestis arvas 23% vastanuist, et laste nimel peaks kokku jääma. See on kõrgem näitaja kui Skandinaaviamaades, ent madalam kui teistes Ida-Euroopa riikides.

Sageli muretsevad vanemad lahutuse mõju pärast lastele. Mitmed teadlased on nende kartusi lähemalt uurinud ja saanud lohutavaid tulemusi – püsivad kahjustused pole vältimatud.

Minu kogemus näitab, et lahutuse mõju leevendavad järgmised asjaolud:

-          kui lahutust soovivad mõlemad partnerid;

-          kui mõlemad oskavad suhelda ja kohanevad hästi;

-          kui mõlemal partneril on tugivõrgustik;

-          kui mõlemad käivad tööl.

Lahutada või mitte?

Tõsi on see, et lahutavate vanemate lapsed on kurvad ja vahel ka vihased, sest tunnevad, et neid on reedetud. Sageli langeb nende õpeedukus ning halvenevad suhted pere, õpetajate ja eakaaslastega. Lahutuse mõju võib kesta neli kuni kuus aastat.

Samas võib lahutus olla lastele ka kergendus, sest neil on raske taluda vanematevahelisi konflikte. Dr Maureen Kenny Florida Rahvusvahelisest ülikoolist leidis, et vanemate konfliktide keskmesse võivad pigem sattuda poisid, sest nende ees ei peljata tülitseda. Vanemate tülid halvendavad laste kohanemisvõimet ja põhjustavad juba kaheaastastel käitumisprobleeme. Lapsed õpivad ju oma vanematelt, et agressiivsus on parim viis tüli või lahkarvamuste lahendamiseks. Lapse arengu seisukohalt on oluline, et vanematevaheline konflikt lõppeks, seda nii abielus olles kui ka pärast lahutust.

Vanemad saavad oma lapsi lahutuse käigus toetada, kui räägivad neile selgelt sellest, mis juhtuma hakkab ja vastavad nende küsimustele. Vanemad peaks pakkuma lastele emotsionaalset tuge ja hoidma samas distsipliini – mitte olema liiga ranged ega mitte liialt kõike lubama.

Lahutus ja väikelaps

Kanada arengupsühholoog Alison Clarke-Stewart ja tema kolleegid uurisid, kuidas lahutus mõjutab väikelapsi. Selgus, et varases lapseeas mõjus lahutus tüdrukutele emotsionaalselt ja poistele intellektuaalselt. 2–5aastased oli lahutuse pärast hirmunud, segaduses, kartsid üksi jääda, nägid hirmuunenägusid, märgasid voodit, olid agressiivsed ja neil esines söömishäireid. Viis aastat hiljem polnud lapse heaolu aga lahutusega enam seostatav.

Laste heaolu mõjutas kõige enam ema: tema haridustase, sissetulek, päritolu ning see, kas ta oli depressioonis. Muutunud olukorraga kohanemisel peavad teadlased määravaks seda, et vanemad räägiks lapsele korduvalt reaalsusest ja uuest elust.

Viieaastased näevad inimesi kas heade või halbadena, ning vajavad abi lojaalsuskonflikti lahendamisel: ema versus isa. Raske on hoida mõlema vanema poole, kui vanemad elavad eraldi ja laps tunnetab, et nad ei meeldi teineteisele. Ta peaks justkui valima kummale lojaalne olla, ja see on lapsele emotsioonaalselt ränk. Lojaalsuskonflikti saab vältida nii, et teise vanema kohta ei tehta negatiivseid märkusi ning lapsega ei jagata oma (eks)kaasaga seotud probleeme. Lühidalt öeldes, peaks vanem oma pahameelest teise vastu nii palju üle olema, et see lapsele ei avalduks.

Samuti on oluline, et isa jääks positiivselt lastega seotuks. Alla kolmeaastase lapsega võiks eraldi elav vanem kohtuda paari päeva tagant. Need kohtumised ei pea olema väga pikad. Nii areneb suhe lapse ja lahus elava vanema vahel. Lõuna-Carolina ülikooli sotsioloogia emeriitprofessor Constance Ahrons leidis, et kui isa jäi viie aasta jooksul pärast lahutust lapse elus osaliseks, oli väga tõenäoline, et lapse suhe temaga jäi samaks või isegi paranes.

Tavaliselt jäävad lapse ema juurde, seepärast rõhutan siinkohal just isade rolli. Isad näevad oma osalust lapse kasvatamisel pärast lahutust oluliselt väiksemana või ei näe seda enam üldse. Kuid lapse jaoks on väga oluline, et mõlemad vanemad tema elus osaleks. Tähtis polegi niivõrd sagedus, kui tihti elatakse mõlema vanemaga, vaid et mõlemas kodus oleks normaalne emotsionaalne õhkkond.

Teismelised kannataja rollis

12-aastane laps suudab juba eraldada vanemate tegusid ja reaktsioone iseendast ning mõista ka lahutust. Teismelised võivad pärast lahutust perest siiski võõranduda ja kodus vähem aega veeta, sest seotus vanematega ja järelvalve nende üle väheneb. Lahutusest aitavad üle saada eakaaslased ja uued huvid.

Samas võivad teismelised endale võtta ka kannataja rolli, mida vanemate lohutamine ei leevenda. Nende kurbusest ja süüdistusest võivad välja areneda isegi haigussümptomid. Nad tahavad, et vanemad mõistaksid, kui õnnetuks nad lapse on muutnud. See muudab suhtlemise lahkukolinud vanemaga raskeks, sest selles on leppimatust ja süüdistamist.

Vastastikuse leppimise eeltingimuseks on teineteise tähelepanelik ning hukkamõistuta kuulamine ning teineteise valu tunnistamine. Näiteks: üks isa õppis pärast lahutust eristama tütre kiuslikke õrritusi ja mõistlikku soovi tähelepanu järele. Tütar aga õppis oma tähelepanuvajadust selgemini väljendama, selle asemel, et vihaselt minema tormata, kui isal polnud kohe aega temaga tegeleda.

Kasuvanemad muudavad suhtumist

Maureen Kenny uuring näitas, et isade-poegade lähisuhe isa taasabielludes kasvas, emade-poegade suhe ema taasabielludes aga halvenes. Isad vandusid uuele kaasale truudust varem ning tervikuna abiellus uuesti rohkem isasid kui emasid. Laste jaoks oli ema taasabiellumine stressirohkem, sest see tõi kaasa ka muutuse lapse-isa vahelistes suhtes. Siiski ütlesid rohkem kui pooled lapsed, et lahutus oli neile raskem kui vanema uuesti abiellumine. Alguses oli kasuvanemaga raske, ent pikapeale suhted paranesid. Paljudel oli kasuisaga parem läbisaamine kui kasuemaga. Laste hilisemale toimetulekule aitasid aga head suhted kasuvanematega kaasa.

Enamik vanemaid loob uue suhte viie aasta jooksul pärast lahutust. Vanemad eeldavad sageli, et kui nad uue elukaaslase leiavad, kandub nende rõõm ka lastele üle. Kui see nii pole, on nad pettunud ja stressis. Kärgperede kiire tekkimise ajal peaks endale teadvustama, et üks asi on ettekujutus,  tegelikkus on aga hoopis midagi muud. Heaks alguseks on see, kui lähtuda suhetes mõttest, kuidas olla pere, mitte sellest, kes pere on (ja kes ei ole).

Suhted tulevikus

Lahutatud pere lapsed, eriti naised, on abielu suhtes negatiivsemate hoiakutega, leidsid perekonna psühhopataloogiat käsitlevate raamatute autor Matthew  Sander ja tema kolleegid. Nimelt usuvad need naised, et suhe ei kesta nagunii kuigi kaua ning probleemide korral on nad varmamad lahutama. Negatiivseid hoiakuid toidab seegi, et sageli jäävad tütred emaga ja kogevad vahetult lahutuse tagajärgi. Poisid aga lahutuse mõju isale nii lähedalt ei näe.

Vanemate lahutuse kogemus ei tähenda siiski, et nende lastel poleks võimalik luua rahuldust pakkuvat suhet. Lihtsalt siis, kui suhtes ilmnevad probleemid ja tekib stress, võib suhtlemisoskuste puudujääk ühise tuleviku ohtu seada.

Uuringud näitavad, et lahutusega kaasnev ärevus vaibub aja jooksul ning 75-80%  lastest saavad hästitoimetulevad täiskasvanud. Sellisele järeldusele jõudis Constance Ahrons, kes uuris, milline on lahutuse mõju 20 aastat hiljem ning kuidas mõjutavad lapsi vanemate uued paarisuhted. Keskmiselt olid lapsed umbes 31-aastased, enamuses heas ametis, paljud olid abielus ja paljud pühendunud kooselus. 29% oli ise lahutanud, osa ka uuesti abiellunud.

Sama tulemust kinnitavad ka Virginia ülikooli psühholoogiaprofessori E. Mavis Hetheringtoni 25 aastat kestnud uuringud, kus ta jõudis tulemuseni, et 25% lahutuskogemusega lastest koges täiskasvanuna tõsiseid psühholoogilisi, sotsiaalseid ja emotsionaalseid raskusi. Ka lahutamata paaride lastest olid sarnased probleemid 10%. Samas ei tea ju keegi täpselt, kas need 15%, mis lahutatud ja lahutamata perede vahele jäid, olid põhjustatud lahutusest endast või lahutuse tagajärjel tekkinud kehvematest oludest.

 

Lisalugu: Perenõustajad aitavad vanematel toime tulla

** Berkeley-is USA-s paikneva Wright Instituudi teadlane A.C Bernstein teab, et paljud lahutavad paarid vajavad abi oma võimaluste ümbermõtestamisel, et nad ei jääks lõksu arvamusse, et nii vanemate endi kui laste elud on nüüd rikutud.

** Sageli tunnevad vanemad süüd, et on lastele kogu eluks haava tekitanud. Süütunne omakorda mõjutab nende kasvatusstiili ning pärsib õiget kasvatamist. See on üks olulisemaid põhjusi, miks lastel on hilisemas elus probleeme.

** Bernstein rõhutab, et on väga ohtlik anda ühele etapile elus nii suur tähendus uskudes, et see viibki edaspidi vaid teatud elustsenaariumini. Pigem takistavad edasist tervete pikaajaliste suhete loomist kahtlused ja ärevus, mitte võimetus suhteid luua ja suhestuda.

** See on väärarusaam, kui vanemad arvavad, et nad peavad kõikide probleemidega ise toime tulema. Perenõustaja roll on suur ja vajalik ehkki võib tunduda, et võõras aidata ei saa.

** Nõustaja õpetab vanematele, kuidas lahutusega seonduvat lastele seletada ilma liigselt detailidesse laskumata.

** Ka vanemad ise vajavad sageli oma emotsioonidega toime tulekul abi, et vanematena edukad olla. Nõustaja tuletab vanematele ka meelde, et teise poole vigade esile tõstmise asemel on oluline keskenduda lapse heaolule ja selle parandamisele. Lastele tundub tihti see vanem, kellega ta koos elab, karmim ja eri kodudes võivad sel põhjusel tekkida distsipliiniprobleemid.

 

Allikad:

Ahrons, C.R. (2007). Family Ties After Divorce: Long-term Implications for Children; Bernstein, A.C. (2007). Re-visioning, Restructuring, and Reconciliation: Clinical Practice With Complex Postdivorce Families; Clarke-Stewart, K.A., Vandell, D.L., McCartney, K., Owen, M.T. (2000). Effects of Parental Separation and Divorce on Very Young Children. Journal of Family Psychology; Kenny , M.C. (2000). Paths of Influence of Divorce on Preschool Children’s Psychosocial Adjustment. Journal of Family Psychology; Rootalu, K. (2008). Consequences of divorces and attitudes towards divorce in Europe. Series of the Ministry of Social Affairs; Sanders, M.R., Halford, W.K., and Behrens B.C. (1999). Parental Divorce and Premarital Couple Communication. Journal of Family Psychology, 13, 60-74.

Ilmus ajakirjas "Psühholoogia Sinule" märtsikuus 2014