Mehest targem

Minu mure on teistega võrreldes kindlasti väiksem, võib-olla isegi pseudoprobleem. Mees on mul väga hea (ei hakka kõiki omadusi üles loetlema, aga ühesõnaga hoolimise, usaldamise, teineteisega mittearvestamise jms. probleeme pole), aga tunnen, et olen mehest üle. Sõna otseses mõttes. Kui millestki räägime, tean alati antud teemast palju rohkem, saan vist paremini inimestega läbi ka, mul on suur tutvusringkond. Alati, kui midagi on vaja, leian mina vajaliku asja/info. Seda on raske kirjeldada, oleksin justkui elukogenum, kuigi mees on minust natuke vanem. Mina olen meil tuntavalt nö. eestvedaja, organiseerija. Mees ei ole madala intelligentsiga ega loll, ta just väga püüab ja on mitu korda öelnud, et ta tunneb end minu kõrval lollina ja üritab mulle “järele jõuda”, kuigi ma ise pole talle märkusi teinud. Tal on edukas karjäär, ta on elektriinsener ja ülikoolikraad on ka üks aste kõrgem, kui minu oma. Ta on väga hooliv ja tark inimene tegelikult, aga see asi tekitab meil varjatud pingeid. Ebameeldiv on see tegelikult mõlemale, tema tunneb end halvasti. Mina otseselt end halvasti ei tunne, aga pigem veidralt, et olen ise “mees majas” ja tunnen ka mehe pahameelt (mitte minu pihta vaid selle olukorra pihta). Sarnaseid lugusid lugedes täheldasin, et enamasti soovitatakse naisel lihtsalt olla naiselik ja “lasta mehel mees olla”, aga minu puhul selline asi eriti ei tööta, kui mees tahab mees olla, siis olgu ise mees, mitte nii, et mina pean end meelega ohmuks ja saamatumaks tegema, kui ma tegelikult olen. Kindlasti ei hakka ma tagasihoidlikumalt käituma, see oleks kogu minu olemuse ja iseloomu allasurumine suhte nimel. Mainin veelkord, et probleem valmistab rohkem meelehärmi mehele. Oleme asjast rääkinud küll, aga miski eriti ei muutu. Tema on küll väga pädev oma erialas, aga lihtsalt ei loe nii palju uudiseid/raamatuid kui mina, ei ole ühiskondlikult nii aktiivne jne. Selline loll olukord, mingit lahkuminemise juttu ei ole meil olnud, muidu on kõik hea ja harmooniline, aga mõtlen ise vaikselt, et kas nii jääbki... Ma ei ole ka kergekäeline suhtest lahkuja, sest mõistan, et tegemist on väga hea mehega. Loodan, et tal ei teki mingit sügavamat alaväärsuskompleksi. Kas ainus lahendus on see, et mõlemad pooled lihtsalt lepivad olukorraga?
Tundub, et olete mõlemad võtnud omaks teie suhte kirjelduse, et naine on „mees majas”. Miks? Kellele seda vaja on? Kas keegi tunneb ennast seeläbi paremini ja vajab seda või halvemini ja vajab seda? Kui teie olete eestvedaja ja organiseerija, siis see on ehk teie temperamenditüübile omane ning samas mitteomane teie mehele. Kes ütles, et liider peab mees olema ja kui ta ei ole, siis miks peaks ta ennast sellepärast halvasti tundma ning naine ennast veidralt tundma. Kirjutate, et teate jututeemadest rohkem kui tema. Kes teemasid valib, kas teie? Kindlasti on teemasid, mida tema teab paremini nt kasvõi oma eriala raames, aga ehk ei võta ta seda nii tihti jutuks.
Mina näen teid, kui teineteist täiendavat paari, kes tegelikult toimib hästi ja on suhtena jätkusuutlik. Tegelikult kirjutategi, et suurt muret ei ole. Kas kujutate ette elu mehega, kes siis kui teie hakkate midagi organiseerima, hakkab teiega konkureerima ning tahab ka kohe midagi korraldada. Kui üks on sotsiaalselt aktiivne, siis teine võikski olla natuke introvertsem. Muidu on mõlemad oma sõpradega toimetamas ning on vähem aega teineteise jaoks ning kaugenemine ohustamas. Mina ütleks mehele, et ärgu püüdku olla keegi teine. Teil ei ole vaja teistsugust ennast ju enda kõrvale või kuidas. Las ta olla täpselt selline nagu tal hästi välja tuleb ning küll leiate mitmeid omadusi, mis väga väärt on. Olete neid kuhjaga väljagi toonud — hooliv, tark, haritud, edukas, teisega arvestav jne. Igaüks võiks kasutada oma tugevusi. Kui teil on kerge ühiseid üritusi planeerida, siis tehke seda. Ei maksa stressi tekitada sellega, et jääte ootama, et mees seda teeks. Üks inimene reeglina ei suuda kõiki teise vajadusi rahuldada ning temalt seda oodata oleks idealistlik. Kui soovite aegajalt vestelda teatud teemadel, mis teie mehele kaugeks jäävad, siis ehk saate rääkida mõne sõbrannaga.
Kui ütlete, et tema on see, kes ennast vahest alaväärsena tunneb, siis saate teie teda aidata, kiites neid asju, mis hästi on ja tema panust suhtesse. Kas ehk on tema see, kes teid lohutab, kui oma aktiivsest elust hetkeks väsite, rahustab, kui mõni asi marru ajab, pakub tuge kui endast väljas olete? Võite ka nii mõelda, et ilma temata ei saaks teie olla see, kes olete.

ilmus Q ja A rubriigis Delfi Naistekas 8.10.12

Suhtetüdimus

Kõigile küsijatele annan teada, et mina pole suhteekspert. Hoopis teie olete! Kõik te teate kõige paremini oma suhte kes-kus-kuidas-millal aspekte ning neid ei suuda kunagi teisele 100% edasi anda. Psühhoterepaudi töö toimub kohtumisega, kus on hea, kui osalevad kõik probleemiga seotud isikud. Siis saab igaüks enda eest rääkida ja oma käsitlust reaalsusest kirjeldada, samuti saan mina jälgida inimeste kehakeelt ning kokku moodustub juba palju informatiivsem pilt. Lühikese kirja teel ühe inimese lugu lugedes, on mul väga piiratud võimalused teile nõu anda, aga saan seda teha üldisel tasandil ja saan ka pakkuda välja võimalikke stsenaariume ja vastuseid, millest teie ise siis valite, kas need teile sobivad.

Oleme umbes 3 aastat koos olnud. Viimane aasta on üsna raske olnud ja suhe on palju kannatada saanud. Nüüd on mees segaduses. Mida saan mina sellises olukorras teha? Kahtleb, kas mina olen talle ikka õige. Vist eriti midagi? Või on mingeid võtteid, mida saaksin talle soovitada, et ta endas selgusele jõuaks? Olen äraootaval seisukohal…ei suuda temaga kohtudagi enam, liiga valus on selline olukord. Kuidas ma käituma peaksin? Kahtlused on olnud juba mitu kuud vahelduva eduga. Selgusele jõudmine ei tohiks ju nii kaua ka aega võtta. Palju ma talle veel aega peaksin andma? Asi tundub halb, nii kaua ei tohiks vist kahtlusi olla..aga millegipärast ma ikka loodan. Selline kahevahel olek on nii väsitav lihtsalt.

Tahaks kohe küsida, mida see tähendab, et suhe on raske olnud ja palju kannatada saanud, mis on juhtunud? Ehk peitub selles ka osa vastusest. Ei tea ka, kas elate koos, kuigi ridade vahelt võiks nagu välja lugeda, et te pole elukaaslased. Millal kahtlused algasid? Mis siis veel toimus? Mida teie olete sellega seoses teinud peale ootamise? Kahtlus, kas olete õige sisaldab kindlasti ka konkreetsemaid näiteid, mida te pole välja toonud, aga mis võivad olla nõuandmisel olulised.

Tavaliselt kestab tundmaõppimise ja nurkade lihvimise periood umbes kaks aastat, aga eks see ole pikem, kui pidevalt koos ei olda. Põhimõtteliselt on võimalik, et kui armumisperiood läbi on saanud ja inimene sinu ees on sellisena nagu ta ongi ehk siis koos oma helge poole ja ebasoovitavate omadustega, siis tekibki valikukoht, kas tahan sama inimesega jätkata. Ei oska öelda, kas see pädeb hetkel teie suhte kohta.

Kui üldistada, siis loomulikult on kehva olla ootepositsioonil, aga miks te olete sellega nõus? Kommunikatsiooniteooria kohaselt kui üks midagi ütleb, siis ta määratleb sellega nende suhet ja teisel on võimalus kas selline määratlus vastu võtta või tagasi lükata. Teie loo puhul on mees öelnud, et ta kahtleb, kas olete see õige ja te olete selle vastu võtnud ehk siis ootate, et ta selgusele jõuaks. Ega ainult mehel pole õigus teie suhte osas otsustada, vaid teil ikka ka. Mis siis juhtuks, kui te ütleksite nüüd ise, et sa võid küll kaaluda, aga mina otsustan, et mina rohkem oodata ei taha ning ei taha olla koos sellega, kes minus kahtleb? Kui te siiralt oma sõnumi edastaksite, mida siis mees teeks? Või kardate sellist mõnes mõttes ultimaatumit esitada, sest aimate, et siis ta lahkub ning vähemalt praeguses seisus on ta teil olemas.

On inimesi, kes enne oluliste otsuse tegemist vaagivad pikalt, koguvad fakte, analüüsivad plusse ja miinuseid. Kas teie kaasa on ka selline? Kui jah, siis iseenesest oleks ju tore, kui talle anda aega suhte tuleviku osas otsuse tegemiseks, aga küsige temalt, kaua ta aega vajab ja las ta ise ütleb, siis tähtaja, mille eel te tal rahulikult mõelda lasete. Kui ta siis otsustab teie kasuks, võiks see ju olla turvatunnet tekitav. Loomulikult võite ka küsida, kas teie saate kuidagi aidata tal otsust teha. Ma ei pea silmas seda, et hakkate erinevaid osavusteste läbima, aga ehk on praegu käes see murdepunkt, et kas ma tahan seda naist endal kõrvale ka vanast peast ning ehk on mõned põhimõtted ja väärtushinnangud veel ebaselged st kommunikeerimata. Tore oleks, kui suhte jätkamise või lõpetamise otsus tehakse ühiselt. Siis on mõlemal kergem edasi liikuda olgu see siis koos või eraldi.

Mina tahaks teada, kuidas endas selgusele jõuda…ma ei tea enam, kas ma tahan selle mehega koos olla, aga lahkuminekumõte on ka hirmutav, samas temaga koos olemine ajab mind hulluks. kuidas ma tean, et tema on minu jaoks see õige?

Kas usute, et on olemas üks ja õige? Või et on olemas palju inimesi, kes võiks meile partneriks olla ning kellest osa meile meeldib ja osa mitte nii väga. Kui usute, et on olemas üks ja õige, siis loomulikult on lahkumineku mõte hirmutav, sest kui tema võib TEMA olla, siis see tähendaks ju, et keegi teine seda enam olla ei saa ning olete oma ainsa võimaluse nö tuulde lasknud. Kui usute teist varianti, siis usute tõenäoliselt ka seda, et suhe vajab tööd, sest pole olemas ideaalset sobivust, peab olema kannatlik, tolerantne, koostööaldis.

Mida tähendab, et ta ajab teid hulluks? Kas see on kogu aeg nii olnud? Kas olete juba sisimas otsustanud, et lahkuminek oleks parem, aga nagu kirjeldate, on see teostuseks liig hirmutav? Tihti tullakse vastuvõtule sarnase teemaga ning sisimas ehk isegi alateadlikult ollakse juba ühe variandi poolt, aga ühel või teisel põhjusel seda välja ei öelda. Ehk loodetakse, et terapeut seda teeks, et siis saaks endale, aga miks mitte ka partnerile öelda, et professionaal arvas nii ja kes tema vastu saab.

Kui pikad on olnud teie eelmised suhted ning kuidas on need lõppenud? Kas nemad ajasid ka teid lõpuks hulluks? Senise käitumismustri uurimine on kindlasti see, mida me kohtumisel teeksime.

Mitteotsustamine on ka otsus — see on otsus jätkata hetkel veel nii nagu on. Vahest on see hea ja vajalik, sest paremat varianti pole veel selgunud. Kindlasti on hea pigem kaaluda kui teha üks päev üks, teine päev teine otsus, mis tõenäoliselt oleks emotsionaalselt kurnav nii teile kui partnerile.

Olen oma mehega nüüdseks üle 3 aasta koos olnud. Meil on tore ja tragi 2,5 a poeg. Pärast lapse sündi muutus mehe käitumine täielikult. Oleme mõlemad üksteisele häirivaid asju teinud. Meie suhe on olnud nagu vahetustega — kord jookseb üks pool teise järel, samal ajal teine on ükskõiksem. Nüüd hiljaaegu ma mõistsin LÕPUKS, et selline ei tohi suhe olla. Kas oleme mõlemad asja juures või lähme lahku. Hiljaaegu oli tal ka töökaaslasega üsnagi minu jaoks häirivaid vestlusi (meilid, sõnumid) ja ma ei suuda rahus olla.. Eriti kuna minu vastu on ta nii ükskõikne ja lausa pahatahtik. Lahku minemise välja pakun öeldakse, et ise tead mis teed.. Tundub, et enda soove tal üldse ei ole. Töölt koju tuleb ka korra, ülejäänud aja veedab sõpradega. Muidugi hoolib ta lapsest ja tegeleb temaga ka aga mina? Tullakse õhtul koju ja siis nii väsinud, et ei ole aega minuga rääkidagi. Mul on paha tunne juba tema ja ta töökaaslase pärast ja lisaks veel meie probleemid, mitte ühestki eelnimetatud probleemist ta rääkida ei taha.. Pidavat talle närvidele käima, kuid minu arust ilma rääkimata asju korda ei saa. Mida ma siis tegema peaksin?

Kui ma saan õigesti aru, siis saite lapse suhteliselt suhte alguses. Kui paar kokku saab, siis läheb neil umbes kaks aastat aega, et oma „suhtetantsu” sujuvalt tantsima õppida. Kui see õnnestub, siis on see hea vundament, millele rajada pere lapsega. See aitab lapse esimesel kahel aastal, mida peetakse eriti raskeks, paaril ühist asja ajada ja teineteisest endiselt hoolida. Teil sattus teineteise tundmaõppimine ja kolmikuna toimima õppimine ühele ajale, mis tekitab suure pinge ja võib olla konfliktide allikaks. Lapse sündides elu muutub, tulevad uued rollid ja ehk ka uued rollijaotused, ehk peab mõnest asjast loobuma, ehk peab midagi uut õppima. Probleem võib tekkida, kui üks või mõlemad ei oska või ei suuda uue eluga toime tulla. Püütakse teha neid asju, mida siis, kui oldi veel kahekesi ning ollakse pahased, kui ikkagi ei vasta soovitu tegelikkusele. On võimalik, et vajate abi oma uue elu korraldamisel.

Mis teid koos hoiab? Küsin seda sellepärast, et mainisite, et kord jookseb üks teisel järel, kord teine. Sellest jääb mulje nagu tegemist on mõneti põneva mänguga ning testiga kui-palju-ma-talle-korda-lähen. Kas jagate ühiseid põhiväärtusi? Kas näete teineteist abikaasadena kogu eluks? Sellest peab rääkima, sest teie ei näe tema sisse ja vastupidi. Kas poleks tore, kui vestluse käigus selguks, et teie eeldasite valesti ja tema mõistis teid valesti ning tegelikult saab kõik korda! Uskumatult tihti muutuvad probleemid meist suuremaks, kui omavaheline kommunikatsioon puudulik on. Hea on valida hetk, mil mõlemad on rahulikud ja tore oleks, kui tuju oleks hea. Kui torm juba tulekul, siis saavad emotsioonid võimust ning arutelu jääb soiku. Kindlasti on abiks Gordoni mina-keele kasutamine. See tähendab, et mitte te ei räägi, mida kõike tema valesti teeb, vaid mida teie tunnete ja vajate. See võimaldab teie juttu tajuda muudmoodi kui rünnakuna, mistõttu ehk ei asu teine kaitsepositsioonile hakates teid vastu süüdistama või ei lähe sõnatult ära teise tuppa. Kui arvate, et jutuajamine paisuks tüliks ning te ei saaks rahulikult kõike välja öelda, siis võite ka kirja kirjutada.

Ilmusid 28.09.12 http://naistekas.delfi.ee/

Lahenduseni läbi pereteraapia (intervjuu)

Kellel ja millal on abi pereteraapiast? Kliiniline psühholoog Harri Küünarpuu aitab leida vastust.

Kui ühel uksel on silt „psühholoog“ ja teisel “psühhoterapeut“, siis mis on kummagi ukse taga?

Psühhoterapeutideks on reeglina kliinilised psühholoogid või psühhiaatrid psühhoteraapia-alase lisapädevusega. Perekonnapsühhoterapeudiks saab see, kes lisaks kliinilisele psühholoogi erialale läbinud ka psühhoteraapia-alase koolituse. Või psühhiaater, kes on lisaks arsti erialale lõpetanud ka mainitud täiendkoolituse. Lisaks pereteraapiale on Eestis teraapia kliinilises töös tunnustatud suundadena esindatud ka psühhoanalüütiline ja kognitiiv-käitumuslik teraapia.

Perekonnapsühhoterapeut lähtub eeldusest, et pereliikmed mõjutavad üksteist, kas seetõttu kohtutakse tihti terve perega? Miks soovitate tulla paaril või perel koos?

Suhetest rääkimine puudutab mitmeid isikuid ja isegi kui olude sunnil käiakse üksi, aetakse juttu nii, nagu teine inimene oleks seal juures  - püütakse arvata, mida tema teatud teema kohta arvaks, mida teeks. Loomulikult on tulemuslikum, kui saab juuresolevalt inimeselt küsida tema mõtteid. Kohtuda ja rääkida tuleb nendega, kelle vahel suhe raske on: ema-laps, tütar-ema, õpetaja-laps-vanem. Perekonnapsühhoteraapia eelduseks on see, et probleem on inimeste vahel, mitte kellegi sees.

Eestis on pigem naised psühholoogid ja terapeudid. Kas mehed teevad teraapiat teistmoodi?

Iga terapeut töötab isemoodi, isiksuse eripäradel on alati määrav osa protsessi kulus. Seega pole sugu niivõrd oluline kuivõrd inimene ise. Samas võivad kliendid ühte või teist sugu eelistada - näiteks tihti mehed tulevad mehega asju ajama, sest lasteaiast saadik on asjatundjad, kellega neil tegemist olnud, reeglina naised.

 
Aga väidetavalt reeglina on naistel arenenum emaaptiavõime?

Kui mees on psühhoterapeudi kutse valinud, siis on ta ka empaatilisem kui see, kes valis inseneri eriala. Empaatia ei ole ainult naistele reserveeritud omadus.

On olnud juhtumeid, et mees tormab juba poole pealt terapeudi uksest välja ning naine lahkub lõpus nuttes. Kuidas tunda ära head seanssi ja head terapeuti?

Tegelikult ei ole hea, kui kirjeldatud stsenaarium juhtuks. Sellisel juhul peaks enne lõpetamist inimesed maha rahustama ning arutama läbi nende emotsioonide tähendused. Teraapia ei pea valu tegema, vaid peab avama inimesele uusi vaatenurki  enda ja oma suhete kohta. Edukus ja progress ei ole see, kui palju keegi haiget saab. Ei saa öelda ka, et teraapia on mõnus, sest selle käigus võid avastada enda kohta ka ehmatavat. Aga see peaks kaasa tooma arengu.

Ma ei tea, milline on hea seanss. Igaüks otsib midagi kindlat – ja kas selle leiab, see info tihti terapeudini ei jõua. Me ei saa pahatihti teada, mis kliendi/patsiendi peas toimub. Võib-olla peabki edukale seansile eelnema mitu nn mitteedukat seanssi, tekkima hulk materjali ja mõtteid. Edu sõltub kliendi valmisolekust midagi vastu võtta ja enda kohta avaldada. Kliendid koos terepeudiga teevad koostöös seansi edukaks. Kui perekond pole valmis oma teemadega tegelema või tahab mingit spetsiifilist tulemust saavutada, võib edu võtta kaua aega. Tihti pole inimestel kannatust tulemust oodata...

Heal terapeudil peab olema seljataga korralik täiendkoolitus, aga ka ainuüksi see ei anna garantiid. Hea terapeut on see, kellega koostöö kliendile sobib ja kellega on hea kontakt. Kui klient usub, et saab abi, siis saab ka. Kliendi usaldus terapeudi vastu määrab tulemuse.

Kui kaua oled juba psühholoogi ja terapeudi tööd teinud?

Alustasin tänase nimetusega Tallinna Ülikoolis Henn Mikkini juhitud suhtlemispsühholoogia laboris, kus tegime suhtlemistreeninguid videotagasiside meetodil. Tol ajal oli levinud grupipsühhoteraapia. 1989.a. suvel viis üks konverents kokku Rootsi väliseestlasest pereterapeudi Jüri Männikuga, kelle kutsusime  oma eriala endisele kodumaale õpetama. Lõpetajatest hakkasid 1993 Tallinnas ise õpetama Katrin ja Harri Küünarpuu ning Tartus teiste hulgas Kiira Järv, Aita Keerberg ning Ülle Luts. Paralleelselt hakati ka õpitut praktiseerima.

Kuivõrd on kliendi profiil võrreldes sinu töö algusaastatega muutunud?

Algul olid initsiaatorid naised, viimase kümne aasta jooksul on meeste algatus suurenenud. Pereteraapia on muutunud populaarsemaks, inimesed leiavad sellest rohkem abi. Algusaastatel oldi kartlikud ja hoiakuga, et kuidas me läheme võõra inimese juurde oma asju arutama. Vähemalt viimased kümme aastat tullakse ilma mainitud hirmuta. Sagenenud on hoiak, et pigem räägimegi võõrastega, sest omavahel ei saa räägitud. Tõsi küll, tihti tullakse pisut hiljavõitu...

Millal oleks õige aeg teraapiasse tulla?

Niipea, kui suhtes on probleemid kas paaril omavahel või lastega. Kui teraapias õpitakse probleeme lahendama, siis uute probleemide tekkimisel suudetakse ise oma raskustega toime tulla.

Millised probleemid on töös ette tulnud ja tulevad nüüd?

Probleemid on samad - suhteprobleemid, mida inimene oma elus kogeda võib. Kellelgi on abieluväline suhe, mees ei räägi minuga, mees ei pane tähele, lapsed käituvad halvasti. Suhteprobleemide väljendusviisid võivad muutuda, võivad muutuda asjaolud, mille kaudu need valjenduvad, kuid sisuliselt on alati tegemist mingisuguste raskustega suhetes.

Kas masu ajal ei olnud näha töökaotusest tingitud suhteprobleemide tõusu?

Tõepoolest oli rohkem juhtumeid, kus mees kaotas töö, sellega oma toitja rolli, tundis naise kriitikat, oli deperessioonis.. Aga domineeriv see ei olnud.

Kas on tajutav erinev suhtumine teraapiasse erinevate vanusegruppide poolt ?

Nooremad inimesed on teraapia kergemini omaks võtnud. Neile näib loomulikum tulla oma asju kellegagi arutama. Vanematel inimestel on keerulisem oma suhete ja elu üle kõnelda kellegagi peale sõprade.

Mis teraapias toimub, et see võiks olla tõhusam kui näiteks sõbrannaga rääkimine?

Terapeut ei ole ei sõber ega sõbranna. Sõber on sõbra poolt ja kinnitavad tema vaatekohta, ütleb, et sul on õigus ja teine on paha. Terapeut on erapooletu - tervema ja paremini toimiva suhte poolt. Terapeut oskab otsida ideid probleemide lahenduseks väljaspool konkreetsete inimeste elu raami, millest endal ja sõpradel on raske välja saada.

Kas terapeut on nagu advokaat, mis puudutab saladuse hoidmist?

Kahtlemata. Saladus on töö eetikakoodeksiga, ka andmekaitse seaduse ja psühhiaatriaseadusega määratud. Terapeut ei tohi kolmandale isikutele rääkida seansi kestel räägitust, välja arvatud juhul, kui klient annab selleks kirjaliku nõusoleku. Seega kui meediaväljaandes ilmub juhtumi kirjeldus, siis on klient selle heaks kiitnud. Kliendid ise võivad arutatut jagada sh ajakirjandusega, aga terapeudil ei ole õigust juhtunut kommenteerida või oma vaatekohta esitada.

Tihti küsitakse nõu, mida teha, aga terapeudid eelistavad seda mitte anda. Miks?

Kuna see nõu tuleneb minu elukogemustest ja minu teadmistest ja vaadetest elule. See ei pruugi küsijale üldse sobida. Parem on, kui leiame nõu üheskoos ühise arutelu käigus.

Ilmus augustikuu 2012 ajakirjas "Eesti Naine".

Uues suhtes vana kallimaga

Viimasel ajal olen oma töös märganud tendentsi, et mitmed paarid tahavad taas kokku saada või on saanudki, kes kunagi juba olid pikemalt koos.  Lugejatega olid nõus oma kogemusi jagama Pille (25) ja Tarmo (26) (nimed muudetud).

Pille seletas, et sai Tarmoga kokku juba keskkoolis, mil nad käisid ühes klassis. Alul olid nad parimad sõbrad ja lõpuklassiks kasvasid paariks. Mõlemad kirjeldasid oma armumistunnet tugeva ja sügavana ning see hoidis neid koos neli aastat. Siis aga hakkas Pille märkama teisi noormehi enda ümber kusjuures mõni neist tundus naljakam, veetlevam, targem, huvitavam kui Tarmo. Tekkis hirm, et kas tõesti peab ta ühe mehega elu lõpuni koos olema ning ei koge enam seda avastamisrõõmu, erutust ja põnevust, mida Tarmoga nende suhte alguses. Viies suhteaasta möödus kahtluste ja kõhklustega ning kui Pille oli lõpuks valmis neid mehega jagama,  tekkisid neil tülid põhjuseks eelkõige Tarmo armukadedus- ning aegajalt ka enesehaletsushood. Asi kulmineerus sellega, et Pille küsis, kas Tarmo tahab oodata, kuni tüdruk eksperimenteerib ja elu teisi võimalusi katsetab, aga Tarmo jaoks oleks see olnud liialt isekas ning valis ehk hetkel valusama variandi – nad läksid lahku. Nii kaua kui mõlemad vallalised olid, suheldi mõõdukalt edasi, seda enam, et sõpruskond oli sama, kuid kui Tarmo (jah just nimelt hoopis tema) leidis uue kaaslase, nende kohtumised katkesid. Nii möödus kaks aastat. 

Edasi jutustas Tarmo, et ühel päeval sai ta tuttavalt numbrilt telefonikõne ning oli siiralt üllatunud, kui Pille tegi ettepaneku kohvikusse minna ja natuke lobiseda. Tarmo läks hea meelga ja parajalt uudishimulikuna. Ei läinud kaua aega, kui Pille tunnistas, et igatseb Tarmot ning et pole tegelikult selle kahe aasta jooksul paremat partnerit leidnud. Mehe esimene reaktsioon oli meeldiv üllatus, siis  aga sai ta kurjaks, et miks siis Pille rikkus kõik ilusa ära. Vestlus jätkus ning ka Tarmo avaldas, et ega tema praegune suhe pole nii kuum kuigi jah ega midagi otseselt halvasti ka pole. Nad meenutasid koosveedetuid suveseiklusi ning talvenaudinguid ning jõudsin aruteluni, kas võiks ehk uuesti proovida. Juba samal õhtul tegi Tarmo oma kaasale teatavaks, et esimene armastus ei ole ununenud ning ta võlgneb endale, et vaadata, kas nad võiks taas õnnelikuna koos paarisuhtes olla. 

Minu juurde jõudsid noored siis, kui pärast poolt aastat taas koos olemist ja elamist, ei tundnud kumbki, et suhe on selline nagu kunagi minevikus, olid seetõttu pettunud ning kaalusid lahkuminekut. 

Teise loo jagajad  on Virve (38) ja Aadu (45) (nimed muudetud), kes said kokku pärast ebaõnnestunud suhteid, nii et „turuseis“ oli mõlemil teada. Tekkis veendumus, et  teine on puuduv osa tervikust ning valmisolek oma elu jagada.  Nad olid koos kuus aastat ning said ühiselt ka lapse. Mees rääkis avameelselt, kuidas viimasel aastal käis naine talle närvidele, sest pidevalt näägutas ning polnud millegagi rahul. Mees otsis lohutust ja mõistmist armukese juures, millest aga naine teada sai ning mehe nende kodust ja oma elust välja ajas. Laps jäi ema juurde ning tema kohtumised isaga jätkusid. Möödus pooleteist aastat. Naise viha rauges ja aegajalt olid tal eksiga toredad jutuajamised kohvitassi taga, kui too last tõi või viis. Mõnikord tuli endine kaasa appi mööbli kokku monteerima ja talviselt külmunud toru sulatama kuni ükskord ei tahtnud enam ära minna. Aadu sõnul pettus ta uues suhtes ning soovis lapse ema juurde tagasi kolida, et koos taas pere olla. Mina kohtusin mõlemaga siis, kui naine kaalus kas seda lubada. Virve pelgas ja rääkis kujundlikult katkisest vaasist, mida ei saa kunagi päris terveks teha, sest praod jäävad ikka alles. Ta küsis, mis välistab sama situatsiooni st mehe kõrvalsuhte tekkimise tulevikus ja lisas, et tema seda alandust ja valu küll uuesti läbi teha ei soovi. Samas tõdes ta, et lapsele võiks see jällegi hea olla, kui isa-ema koos ühe katuse all elavad.  Ehk oleks see rohi üksinduse vastu, mida ta tundis –ikkagi parem tuttav mees, kui uuega suhet alustada. Kas need on piisavad põhjused, et kokku saada või vastupidi lõplikult romantiline suhe maha matta, küsisid Aadu ja Virve.

Kui esimene armumine möödub ja nö silmaklapid langevad, siis on võimalik, et üks või mõlemad pooled soovivad suhte lõpetada. Argipäev ehmatab ning erineb piisavalt liblikad-kõhus tundest, et endalt küsida, kas see on ikka see Õige. Kas see on hea suhe, kui peab pingutama? Olen nõus, et kui algusest peale on väga raske ennast mõistetavaks teha, huumorimeel erineb kardinaalselt, partneril pole samu tõekspidamisi sulle kõige olulisemates asjades, siis ehk hea seks või suur rahakott ei ole piisav pikaajaliseks õnnelikuks suhteks. Kõik kes alul sümpaatsed on või kirge tekitavad, ei pea tingimata olema abikaasa kandidaadid. Kindlasti aga ei tasu arvata, et Õigega arusaamatusi ette ei tule.  Seega, kas jätkata selle inimesega, kes lisaks armastusväärsusele on ka vahest ülimalt vihaleajav ja ärritav? Kindlasti on neil kergem jätkata, kellel on eeskujuks ees ühe paari pikk ja piisavalt rahuldustpakkuv kooselu. Ka neil on kergem jätkata, kes usuvad, et armastus muutub, aga pole seetõttu vähem pakkuvam. Kui kuklas tiksub madalast enesehinnangust tulev alateadlik hirm, siis võib lahkuminek toimuda sellepärast, et mitte tulevikus ise saada majajäätuks. Tänapäeval on ka täiesti loomulik, et noored tahavad olla piisavalt vabad, et oma piire katsetada ning kogeda erinevaid tundeid, et lõpuks mõista armastuse tähendust.

Kui paar on ükskõik millisel põhjusel lahku läinud, siis võivad nende suhted üllataval kombel mingi aja möödudes muutuda paremaks, kui need olid koos olles. Nimelt pole siis nende vahel enam teatud kohustusi, millest muidu tülid võivad tekkida a la sa käid liiga palju ilma minuta väljas, sa ei tegele õhtul piisavalt lapsega, sa ei tee mulle piisavalt kingitusi, sa ei anna mulle piisavalt hingamisruumi jne. On võimalik suhelda taas inimese helgema poolega ja siis kui tal on hea tuju ning pole ime, kui küsidki endalt, et miks me ometi lahku läksime, ta on ju nii normaalne või lausa tore. Mida paksema unustuste tolmukorra alla jäävad nägelused ja kismad, seda rohkem võib pinnale jääda kõik ilus. Iseenesest pole selles midagi halba, aga selle põhjal otsust uuesti kokku saada, on ehk ennatlik. Alati tuleb näha inimest tervikuna.

Kui taas pärast pikemat pausi kokku saada võiks alustada nagu uue suhte puhul käimisest ja teineteise tundma õppimisest. See võib tunduda jabur soovitus, aga inimesed küpsevad ja muutuvad ning enne pühendumist võiks teada saada, kes see inimene nüüd on. Samuti võimaldab see osadel omadustel ja tegudel, mis enne häirisid taasavalduda ning kumbki saab tunnetada, kuivõrd nad on valmis nendega seekord leppima. On võimalik, et pärast luhtunud suhet, korrigeeritakse oma ootusi suhtele ning ei oodata kuud-päikest ega ideaalset liitu.

Kui keegi peab päevikut, siis on hea vanu sissekandeid lehitseda ning mõelda, kas toonased kurtmised olid niisama vingumised või võiksid need uuesti saatuslikuks saada. Meenuta põhjuseid miks lahku läksite ning püüa analüüsida, kas need võiksid alles olla. Ka selleks on kurameerimise faasi taasläbimine hea. Esimese loo Pille uudishimu rauges mistõttu kui ainult selle põhjal otsustada, siis ei pruugi suhte taastamine olla hukule määratud. Virve luges oma salamõtteid ning leidis, et kui Aaduga uuesti proovida, siis enne peaks palju teemasid läbi käima, et tulevikus deja vu-d ära hoida. Nad otsustasid teraapias arutada kodust rollijaotust, hoolivuse väljendamist ning oma vajadustest teistele teadaandmisest.  Nimelt arvas Virve, et kogu kodune elu oli tema peal, mistõttu tal oli pidev stress ning ka arvamus, et mees temast ei hooli – näeb, kuidas teine vaikselt kannatab ja laseb sel toimuda. Mees aga arvas, et naisele meeldib olla kodus perepea, püüdis eest ära hoida ja mitte segada. Virve oli sellisest tõlgendusest jahmnud, aga mõistis, et ka nii võis tõesti situatsiooni mõista.

Ohumärk on see, kui üks pooltest ütleb, et tahab vanu häid aegu tagasi. Mina julgen küll väita, et minevikku ei saa kunagi tagasi minna ning täpselt samu tundeid kogeda seetõttu ka mitte. Saab midagi peale hakata tänases hetkes ning vaadata-planeerida tulevikku. See aga ei pruugi tähendada, et kõik käesolev või tulevane ei võiks olla sama ilus ning tundeküllane, kui see kunagi oli.

Hästi oluline on suhte, nii uue kui vana, alustamise puhul see, et tuntakse iseennast –kes ma olen, mida ma tahan, millised on mu põhiväärtused, unistused, vajadused.  On neid, kes teavad, mida ja keda nad ei taha nt nagu Tarmo mingil hetkel jõudis tundmuseni, et uus naine pole õige kaaslane, kuid rahuldust pakkuva suhte jaoks peaks ikkagi teadma ka mida ja keda tahad ning see algab enesetundmisest.  Võib lugeda raamatuid, käia loengutel, rääkida sõpradega, kes on meile heaks peegliks, niisama vaikuses näiteks looduses mõtiskleda ja mediteerida – variante endani jõudmiseks on palju. Kõige parem on alustada suhet siis, kui tunned, et  saad ka ilma Temata ennast rõõmsana tunda, Tema aga on justkui kingitus – kirss tordil.

Mis puutub konkreetse loo paaridesse, siis Pille ja Tarmo läksid lahku. Nad tundsid, et tahavad siiski elult erinevaid asju ning neile sobib sõprus paremini. Pillel on uus kallim ning lootused on suured, Tarmo kohta info puudub. Pille on rõõmus, et proovis Tarmoga uuesti, sest nüüd ei kripelda, et mis oleks saanud kui.... Samas tõdes ta, et praegune suhe on nii palju parem, kui ta oleks osanud soovida mistõttu tema jaoks oli lahkuminek kokkuvõttes positiivne. Virve ja Aadu on otsustanud uuesti paarina koos elada, aga käivad jätkuvalt terapeudi juures, sest usalduse taastekkimine ning hirmudest lahtilaskmine võtavad aega. Soovime neile ja ka teistele sarnastele paaridele edu.

Ilmus maikuu 2012 ajakirjas "Eesti Naine".

Ohtlikud ootused paarisuhtes

Oli veel suviselt soe sügisõhtu, kui istusime seltskonnaga restoranis, mina saatuse tahtel ainukese naisterahvana kaheksapealises seltskonnas. Nagu tihti juhtub, läks mingil hetkel jutt minu tegevusele – pereteraapiale. Jõudsime antud teemani hetkel, mil üks meestest kurtis, et magas pulma-aastapäeva maha ning teine, et elukaaslane tahab abielluda. 

Esimene mees rääkis, et tähtpäeva õhtu oli kui Taimi Paljaku ennustus, et torm on tulemas. Päeval oli pilvi üles kruttinud ja nüüd... Nimelt lahvatanud ta naine õhtusöögilauas lohutamatult nutma. Mees uuris ehmunult, mis viga, aga too jooksis magamistuppa voodile. Mehed on tavaliselt alati sellises olukorras kehvas seisus, sest nad justkui valiks kahe halva vahel: kui järele minna ning pärida, mis lahti, võib vihase sõnavalingu osaks langeda, kui mitte minna, võib sama saatus tabada. Mees võttis julguse kokku ning uuris, kas naine tahab oma emotsioonipurskest rääkida. Selgus, et kuni viimase hetkeni oli naine oodanud meelespidamist, üllatust ja kuna aeg oli nii hiline, siis oli ta nüüd järeldanud, et seda ei tule, et mees on olulise sündmuse unustanud. Mees oli kimbatuses, sest tõepoolest oli tema jaoks täiesti tavaline päev nagu iga teinegi. „Miks sa mulle ei öeldnud?“ küsisi ta naiselt.  Nüüd naine vihastas. Ma arvan, et naislugejad saavad siinkohal aru miks. Meestele aga selgituseks – selliseid asju pead ise meeles pidama. See näitab kui palju sa naist hindad ja temast hoolid. Enamus naistest tõepoolest sellise tähenduse juhtunule annavad. Kui minu juurde satuks selline paar, siis ma küsiks naiselt samamoodi – miks sa mehele aastapäeva lähenemist meelde ei tuletanud, kui soovisid seda tähistada?

Teine mees rääkis oma loo, kuidas ta on oma elukaaslasega juba viis aastat koos elanud, kaks lastki on peres kasvamas ning abielu pole kordagi otseselt jutuks tulnud. Siinkohal pistsin mina teadjalt vahele, et naiste vihjed üldiselt meestele kohale ei  jõua ning kõik seitse meest  seltskonnas noogutasid kooris. „Miks naised ei või otse öelda, mida nad tahavad?“ küsisid mitmed. Teema tõstatanud mees, selgus, on pärit perest, kus vanemad olid vabaabielus, tema naine aga kasvas üles ainult emaga. Samuti kord õhtusöögi ajal (ma ei imesta, kui osa mehi püüab neid vältida arvestades, et sellel ajal võib igasugu jubedaid asju juhtuda) rääkis naine oma kooliaegsest sõbrannast, kes elab välismaal ja just abiellus. Ma kujutan ette, et seda öelduna jäi ta mehe kehakeelt silmitsema , et kas sellest loeb välja tema arvamust asja kohta – aga ei midagi. Pisut kirjeldas ta kleiti ja peomänge ning siis pahvatas: „Kas sa ei armasta mind enam?“ Mees oli šokis, sest tema jaoks oli küsimus kontekstiväline. Naine jätkas:  „Ma olen aastaid oodanud ja oodanud ja mulle tundub, et sa ei taha minuga sellepärast abielluda, et sa ei armasta mind enam.“  Tihti järgneb sellisele sõnavõtule ka enesehaletsus  ja enesesüüdistus a la no muidugi ma olengi ju juurde võtnud ka, pole enam esimeses nooruses vms. Mees hüüatas vastuseks: „Sa pole kunagi rääkinud sellest, et sa abielluda tahad!“ Naine: „Sa pole kunagi küsinud!“ On selge, et nii võib  jäädagi edasi-tagasi sõnu ja süüdistusi põrgatama, aga ükskõik kumb vaidluse võidab, suhe kaotab, kui ei jõuta asja tuumani.

Minu meelest on tuum see, et me, naised, peaksime aru saama, et mehed on meist erinevad. Neilt ei saa oodata samu reageeringuid, sama käitumist kui naistelt. Kui seda rohkem teadvustatakse, jääks naistel hulk südamevalu ja pisaraid olemata. Miks me ei või elada nii, et kui midagi soovime, siis anname sellest teisele teada ning kui see on täpne soov, siis oleme konkreetsed. Esimese loo puhul oleks võinud naine näiteks nädal varem mehele öelda, et kuna meil on aastapäeva tulemas, siis võiks teha teineteisele selle puhul väikse kingituse. Võid anda suuna kätte, võid jääda üldisemaks, aga seda ainult juhul kui sul kindlat soovi pole, muidu võid saada pettumuse osaliseks. Teise loo puhul oleks võinud naine rääkida, et kasvades üles ilma isata, oli tema kindel soov, et tema üksi ei taha jääda ning kui oma Õiget kohtab, siis kindlasti tahab temaga traditsioonilist abielu. Ta võib jätkata umbes nii, et suhte alguses ei tahtnud naine meest tõsiste teemadega hirmutada ja hiljem juba oli imelik endal sellest juttu teha, tore oleks kui mees ise oleks taibanud ettepanekut teha. Meie seltskonna mehed vaatasid mind nagu tulnukat - naist, kes lepib sellega, et ta mees mõtetelugeja pole, kohtab harva.

Kas see muudab midagi halvemaks, kui toimida nii nagu kirjeldasin? Mis saab siis tähendusest „unustab, järelikult ei hooli?“ Kui eesmärk pole meest ennast räbalasti tundma panna, vaid koos toredasti aega veeta, tehes seda, mida süda ihkab, siis ma kutsuks küll naisi üles mehi aitama – aitama neil endast aru saada. Ja seda teadupärast saab teha rääkides. Naised loevad vihjeid hästi (vahest küll valesti, aga siiski – nad märkavad reeglina hästi detaile ja nüansse). Kui mees pakub, et teeb vahest ise süüa, siis võib see olla tema kokkamiskirg, aga ka hoolivus teie vastu. Kui mees võtab telekat vaadates teie käe, siis pole see mitte toe otsimiseks, vaid ehk on tal õrnusehoog. Kui ta paneb pesu kuivama, mida ta tavaliselt ei tee, siis ka see võib peegeldada soovi sinu elu kergemaks teha, mitte salakire äkilist tärkamist. Mees võib unustada naistepäeval lilli tuua, aga ehk on palju rohkem väärt, kui ta toob neid hoopis näiliselt täiesti tavalisel päeval. Kui ta soovib sinuga suusatama minna, siis esimese hooga ei pea talle meelde tuletama, et sa tahaks soojal maal varbaid vette kasta, vaid mõelda tänutundes, et ta soovib sinuga rohkem koos olla kui argipäev seda võimaldab.

Tuleb meelde sõbranna jutt, kuidas ta kurtis, et alati, kui kuskile minek, siis peab tema olema see algataja ja korraldaja. Mees tuleb küll tavaliselt kenasti ta mõtetega kaasa, aga naisel oli tekkinud kerge trots, et miks ei võiks mees kordki ka ise ohjad haarata ning üllatada naist näiteks spaa-nädalalõpuga. Tõepoolest - miks ta ei võiks, aga kui ta seda ei tee, siis kas jääbki spaas käimata? Ja igal pool mujal ka? Sõbranna vaidles mulle vastu, et ta tahab meest harida, et toogi õpiks rohkem korraldama. Soovitasin, et las mees olla nagu ta on, sest tuleb tunnistada, et aegluselgi on oma võlu – seda võib pidada ka turvatunde tekitamiseks ning naise ägedushoo rahustamise võtmeks. Sõbranna oli nõus, et neid omadusi ta mehes väga hindab. Kui aeg-ajalt endale meelde tuletada, et teise nõrkus on ühtlasi ka tema tugevus, siis ehk suudame teinekord sarnases situatsioonis leplikumad olla.

Tihti satuvad minu juurde paarid, kus üks või mõlemad pooled väljendavad suhtega rahulolematust ning lisavad samas, et ega tegelikult ju midagi väga hullu pole – nad ei tülitse tihti ja tuliselt, eksisteerivad enamus ajast rahumeelselt koos.  Natuke „kaevates“ selgub aga sageli, et ühel on teise suhtes väljendamata ootused, mis vahest on ka aastaid tiksunud ja kuhjunud. Tulemuseks on pettumus, vahest minnalaskmise meeleolu, isegi allasurutud viha. Sellises suhtes on võimalik pööre paremuse poole esile kutsuda heal juhul paari kohtumisega, kui  hakkame koos järkjärgult sisemonoloogi dialoogiks muutma. Suhtes esineb erinevaid läheduse vorme. Üks neist ja väga oluline on emotsionaalne lähedus – oma mõtete ja tunnete, oma sisemaailma jagamine partneriga. Ma ei nõustu, kes pärast kolme aastat kooselu ütlevad, et neil on kõik jutud räägitud ning nad teavad täpselt, mida teine tunneb ja mõtleb. Inimene muutub, areneb ja ikka tasub huvi tunda, millises suunas. Alati on otsustamisel tark mõelda, mis on suhte jaoks parem. Kui mul on konkreetne soov näiteks oma karjääris kannapööre teha ja see uus töökoht oleks kaugel välismaal, siis tulekski kaaluda, kuivõrd uuest ettevõtmisest tulenev rõõm kaalub üles kaugsuhte karid. Kui tüliõunaks on naise meessoost sõber, siis tuleks mõleda, kas ühiselt koosveedetud  hetki saaks veeta sama lõbusalt ka oma mehega või kaasa armukadedushoogudes öeldud hingeläinud teravused silub taaskohtumine sõbraga. Kui eesmärk on hea paarisuhe, siis tihti kujuneb otsus esialgsest teistsuguseks.

Loo algul mainitud restoraniõhtult koju jõudes, kui mees nagu tavaliselt mulle tervitades vastu tuli, ütlesin, et mulle väga meeldiks, kui ta mind teatrisse viiks. Ütlesin ka teatri nime, etendus jäi tema valida.

Ilmus aprill 2012 ajakirjas "Eesti Naine"

Lahkuminek...sõbrast

Ühel päeval hakkasin mõtlema, kuidas erinevatel eluperioodidel lävime erinevate inimestega. Tuumik võib küll läbi aastate sama olla, aga sinna juurde lisandub aegajalt inimesi, kes saavad ühel või teisel põhjusel lähedaseks ning seega uuteks sõpradeks. Kui kõik on pereinimesed ja sina viimane mohikaanlane, siis on tore, kui leiad kaaslase, kellega aegajalt veinitada ja pidutseda. Või kui seljataga valus lahkuminek, on tore hängida noormehega, kes suhtest huvitatud pole, aga on muidu lõbus ja meeldiv inimene. Siis aga elu muutub, näiteks armud ja tahad kõik hetked veeta uue kallimaga. On selge, et aeg sõbra jaoks kuivab kokku ja kui trehvate, siis on sul kurb, et ta ei jaga su vaimustunud tiraadi ainult ühel teemal -TEMA nagu muid teemasid enam polekski, ning ehk on natuke kadegi. Iga kohtumisega tunned, kuidas jääte võõramaks. Sind riivavad kõnesse tipitud märkused a la no sa ei tea mu elust enam midagi, ma ei mäletagi millal me viimati normaalselt rääkida saime, ah sul on nüüd ju uus elu... Kas peaks siis lahku minema?

Üldiselt õpetan vastuvõtule tulnud paaridele, et määramatus on kõige raskemini talutav -parem on, kui suhted on selged. Kas sõprussuhte puhul kehtib sama? On olemas sõprus, mille vundament on niisugusest puust või õigemini kivist, et isegi kui aasta jääb vahele, siis taaskohtumisel tundub nagu viimati nähti eile. Tihti on need suhted pärit lapseeast või kooliajast ning on pikalt kestunud- koos ärasöödud soola kogus on suur. Seovad ka ühised mured või läbitehtud katsumused. Seega on sõpru, kellest ei pea lahku minema, vaid kellega suhtlemine on mõneks ajaks kui pausinupu peal. Kui nad ise seda aktsepteerivad, ei tohiks mõrudat maiku suhu jääda. Kui aga see, mis sidus, saabki otsa, siis ei pea kõikidega läbikäima jääma, kellega kunagi koos trallitatud on. Neil, kellel pere on esimene prioriteet ning sõprade jaoks ei hakkagi enam tõenäoliselt nii palju aega jääma, kui kunagi ja kui tahaks, ei tasuks endaga süümepiinu koormana kaasas kanda, et peaks ikka helistama või kohtuma.  Ma arvan, et suhet lõpetama ei pea, las aeg teeb oma töö ja sõelub terad sõkaldest välja.

Kurvem on lugu siis, kui sõber veab sind alt, reedab, ei ole olemas, kui teda kõige rohkem vajad. Kas siis peaks sõpruse lõpetama? Ja kas seda peaks tegema selgelt teisele sellest märku andes või lihtsalt ta telefonikõnesid ignoreerima ning Facebookist sõbra alt ta nime kustutama? Ma arvan, et teisel on õigus teada sinu hoiakut tema suhtes ning kui ta soovib sinu kadumise kohta selgitust, siis võiks seda anda. Üldiselt pooldan mina teist võimalust eriti siis kui sõbra lugu kuulatud ning see tundub vähem hukkamõistu väärt, kui enne oma peas valmis meisterdatud versioon. Kui aga enam lähedust ei teki, enam koos olla ei soovita, ei huvituta teise käekäigust, siis miks mitte ka seda välja öelda ning sõprus lõpetada.

Varsti on sõbrapäev. Peame meeles neid, kes meile kallid ja hindame seda, et nad on meie kõrval, meiega koos ka vaatamata meie faux pas-dele. Aitäh!