Kommertstekst: kliendiotsingul

Paljud teavad, et õpin kolmandat aastat pereteraapiat (kokku on neli aastat) ja loomulikult on samal ajal oluline alal töötada ja õpitavat praktiseerida. Hetkel on küll kolm pere, kellega töötan, aga hea meelega võtaks veel mõne pere lisaks.
Eeldus on see, et on mingi teema, milles tahaks väljaspoololija vaatenurka, sest ise seest paljusid asju ei näe. Minu eesmärk on suhtemustreid aidata ümber kujundada, et probleem taanduks. Ei pea olema midagi väga jubedat :) Tavaliselt miinimum on kolm 1-1,5 tunnist kohtumist. Päris tasuta ei soovitata teha ja nii olen välja mõelnud sellise skeemi, et 300 krooni sisaldab viit kohtumist ja ise võib valida, kas käiakse ainult üks kord või rohkem. Kui keegi arvab, et ta mees/naine niikuinii ei tule, siin saan ka aidata ise tõrksama poolega vesteldes. Tavaliselt 80% ikkagi soostuvad tulema.
Paarid/pered peaks olema sellised, keda ma nii otseselt ei tunne, et pole isiklikku suhet ühe või mõlemaga, et ei tekiks ühel kaasal arvamust, et olen kellegi poolt.
Huvi korral helistage: 53830017

Kärt

PS Kui minu head tuttavad soovivad kas konsultatsiooni või peretööd, siis võin soovitada oma kursaõdesid.

PPS Kes peretööd ei vaja ja vajab näiteks lepitajat eelkõige lahutuse puhul erinevate (tüli)küsimuste lahendamiseks, helistage samuti ülaltoodud numbril. Perelepituse mõte on eelkõige lastega seotud ehk kui paari osapooled lakkavad olemast mees ja naine, siis et nad oleks edasi isa ja ema. Lepitaja aitab valust ja vihast hoolimata leida sobivaid lahendusi. Tasu 300.- krooni kord maksavad pooled solidaarselt st mõlemad pool.

Eksiga sõber?

Eelmisel nädalal käisin oma eksi pulmas. Lendasin Londonisse koos kahe umbes 30.aastase Skype poisiga ja mingil hetkel tuli muuhulgas juttu ka reisi eesmärgist. Kui neile selle avaldasin, jõllitasid nad mind päris pikalt ja siis ütlesid, et nad küll ei näe, et nad ühegi oma eksi pulma võiks minna või sinna kutsutud olla. Tõepoolest ega see vist väga levinud pole. Kuidas mul siis nii on läinud?

Pruudi sõbrad uurisid minult, kes ma olen ja kuna ma ei tahtnud oma staatusele tähelepanu tõmmata, siis otsisin sobivaid sõnu. Nemad hakkasid selle peale naerma ja teatasid, et kui ma nii pikalt mõtlen, siis järelikult olen eks -ups :) Nemad sellest numbrit ei teinud ja mul oli hea meel.
Pruut õigemini siis juba mu eksi seaduslik naine tunnistas mulle natuke tipsusena, et kui tuli teemaks mu pulma kutsumine, siis tema vastas kategooriliselt "No, no, no! Exes belong to the past." Siis aga hakkas mõtlema, et ka tema hea meelega kutsuks oma eksabikaasa ning miks siis mitte tema soon-to-be-husband seda teha ei võiks.

Kuidas saavutada selline suhe oma endise kallimaga, et see oleks ka tema uuele kaasale nii non-threatening, et ta nõustuks eksi oma pulmakülaliseks võtma? Kõigepealt on minu meelest oluline see, et lahkuminek oleks toimunud kaua aega tagasi ja ma pean silmas kindlasti rohkem kui paar aastat. Sest tean omast käest, et paar aastat võivad veel säilida mõttehellitused teemal, et äkki ikka ta saab oma veast aru ja me saame taas kokku. Kusjuures praegu mõtlen, et kui break-up toimus ammu-ammu, ei ole vast isegi oluline kelle initsiatiivil lahku mindi.

Sõbraks saab jääda siis, kui asi ei lähe inetuks ehk siis teine ei tee selliseid asju, mis panevad sind teda inimesena ümber hindama st madalamalt hindama, põlgama, vms. Lahku minna saab nii, et säilitad oma eneseväärikuse. Tõenäoliselt oma osa selles mängib ka initsiaatori tekitatav pehme maanudmine st et välk ei tule selgest taevast, vaid et kaasale on pika perioodi vältel antud mõista oma rahulolematusest, koos on otsitud lahendusi ja arutatud suhte perspektiivi, kui asjad peaks seninsel moel jätkuma.

Muidugi võib üldse küsida, et kui sa kellestki lahku lähed, miks sa üldse peaks temaga tahtma sõbraks jääda. Mina arvan, et kui me kellegagi eriti verinoorest peast kohtume, kellega meil on väga mõnus olla, siis me automaatselt arvame, et see tähendab käimist ja edasi paari ning pere moodustamist. Samas aga tuleb tihti tagant järele tõdeda, et kõik vahvad olevused, keda me oma eluteel kohtame, ei sobi meile partneriks ega vastupidi. Samas tahaks neid siiski nende toreduse pärast oma elus hoida. Nii võibki juhtuda, et elukaaslasega muutub omavaheline läbisaamine tunduvalt paremaks siis kui ollakse just friends. Kui meenutada, siis mul juhtus ka oma eksiga nii ning temagi tõdes seda.

Vahel on väga tore küsida nõu oma eksilt, kes sind väga hästi tunneb, kui oma uues suhtes probleeme on. Saad uurida, et kuule tuleta meelde, kas meil oli ka nii ja siis teha järeldusi, et kas sa kannad kaasas teatud käitumismustreid, mis avalduvad uues suhtes samamoodi nagu eelmises. Eeldus on jällegi see, et paarina elatud ajast on piisavalt aega mööda läinud ning armukadedus ja ebamugavustunne kadunud.

Ratsionaalsetel inimestel on kindlasti kergem eksiga sõber olla, sest nad ei lasku tõenäoliselt äärmusesse, et kas kõik või mitte midagi. Kergem on ka siis sõber olla, kui teine kohe uut kaaslast ei leia ja su ego võib natuke end siiski hellitada mõttega, et oled sobiva partneri lati teise silmis piisavalt kõrgele seadnud.

Mul on hea meel, et mu eks on mu sõber. Me ei pea tihedasti suhtlema ja teeme seda nüüd paar kolm korda aastas, aga ta on osa mu minevikust ja mulle läheb korda, kuidas tal üldises mõttes läheb. Ja pulmad olid imeilusad!

Sõbralikke eks-suhteid teile!

Tore vs õnnelik

Paar päeva tagasi teatas tuttav, et läks teraapiasse. Otsuse tagamaid avades selgitas ta, et tal on mehega küll tore, aga ta tunneb, et ta pole siiski õnnelik. Olles oma tundeid analüüsinud jõudis ta järeldusele, et üksi vist sotti ei saa ning otsustas pöörduda professionaali poole. Minu meelest on see igati smart move, sest eks psühholoogid ja terapeudid ongi ju selleks, et aidata asju/inimesi ja situatsioone uut moodi näha/vaadata. Eks ise võib ka selleni jõuda, aga no ütleme siis, et shrink-id on kui ekspressbuss tavalise bussi kõrval:)

Uurisin, miks ta ise arvab, et ta õnnelik pole. Ta pakkus välja, et ehk sellepärast, et neil on mehega vähe kokkupuute punkte, et nende huvid on erinevad ja nii tegelevad mõlemad eraldi enda jaoks meeldivate asjadega. Lisas kiirelt juurde, et talle see sobib ja ta on ka nii harjunud. Mina aga hakkasin mõtlema, et ega vist ikka väga ei sobi küll. Ma arvan, et naine igatseb teistsugust suhte kvaliteeti. Ratsionaalselt annab ta endale aru, et midagi väga hullu ju pole, sest läbisaamine on hea, mees on korralik jne, aga sellest vist päris õnnelik olemiseks ka ei piisa või mis? Loomulikult on õpetusi, et oska väärtustada hetke ja õnnelikuks ei saagi see, kelle ootused on väga kõrgele kruvitud, millele pea et polegi võimalik kellelgi vastata, aga kas need aitavad meid igapäeva elus ennast hästi tunda?

Tuli meelde ühe teise tuttava jutt, et tema tutvusringkonnas on palju paare, kellest vähemalt ühe süda on vaba ehk kes on küll suhtes, aga pole selles õnnelik ja on tegelikult südames valmis teist inimest leidma. Ja siis hakkasin mõtlema, kui palju võib tegelikult neid olla, kes on suhtes ja ütlevad, et kõik on tore, aga tegelikult on midagi puudu, kuskil on tühimik. Kui on tehtud nn õnnebaromeetri küsitlusi, siis minu mälu järgi on Eesti olnud lõpupool. Kui ikka küsida suvaliselt inimeselt, kas ta on õnnelik, siis ma ei imesta kui näiteks kolmandik vähemalt vastab eitavalt. Miks see nii on?

Mõni väidab, et õnnetunne ongi oma olemuselt üürike, selline peak moment, et koged korraks ja siis on jälle läinud. Mina aga väidan oma kogemusest, et on võimalik olla iga päev õnnelik. Ükskord nii eksperimendi korras püüdsin endale teadvustada oma tundeid iga päev nendel peatudes ja selgus, et neli kuud järjest olin iga päev õnnelik. See tundus uskumatu, sest pean ennast suhteliselt kärsituks ja ka suht nõudlikuks inimeseks a la et alati saab paremini. Ma ei suutnud seda igapäevaselt jätkata, aga minu meelest see näitab, et õnnetunne võib olla ka midagi alalisemat kui hetkeemotsioon.

Aga siis selline küsimus, et kas meile on üldse oluline õnnelik olemine? Minu meelest on ajalooliselt see teema olnud piisavalt perifeerne. Ei mäleta väga lugusid, kus romantiline meel kaaluks üle praktilise. Tuleb meelde Vargamäe Indrek, kellel olid küll kõrged ideaalid, aga kes lõpuks ikkagi neis tugevaid korrektiive tegema pidi. Kas on ka tänapäeva paarisuhtes meie kultuurilise tausta tõttu pigem oluline see, et kooselu/abielu on majanduslik üksus, kes teineteist toetab, kui see et oleks pikas perspektiivis suur armastus- ja õnnetunne?

Aga ometi leidub inimesi, kes ei taha "tore"-ga rahulduda. Ja nemad otsivad väljapääsu näiteks teraapiast. Tihtilugu hakkavadki need inimesed endaga tööle olles eelnevalt tõenäoliselt püüdnud ka suhtes midagi muuta. Loo alguses mainutud tuttaval on teraapiast palju kasu olnud. Ta ütles, et juba paari korra järel tunneb ta ennast õnnelikumana. See on ju nii TORE!:) Mis siis tema suhtest saab? Mina näen kahte varianti. Üks on see, et ta muutub seeläbi mehe jaoks meeldivamaks, mis omakorda tekitab mehes muutuse naise vastu ning nende suhte kvaliteet võib seeläbi paraneda. Teine variant on see, et naine leiab lõplikult, et selline suhe teda ikkagi ei rahulda, lõpetab selle ja asub õnne otsima kellegi teisega. Minu meelest on mõlemad happy endingud.

Julgust teile elada täiel rinnal, endaga kooskõlas ning õnnelikuna!