Kas läbi saanud suhe vajab lõpetamist?

Käisin ühel väga lahedal naistekal pühapäeval. Koos oli seitse üheealist intelligentset ja tarmukat naist, kellest kolmel on laps ja pikaajaline suhe/kooselu, kahel on hiljuti alanud paarisuhe ilma lasteta (veel) ja kaks on "vabad ja vallalised" - ühesõnaga oma selge arvamusega aga teiste arvamust mitte maha tegeva hoiakuga bunch.

Paljude teiste teemade seas tuli juttu lahkuminekust ja just sellisest, kus tegelikult ei ole lahku mindud vaid lahus ollakse. Mis on vahe? Lahkuminek eeldab minu meelest teatud aktiivseid (lõpetavaid) tegevusi ja lahusolek lihtsalt kujuneb välja. Konkreetsel juhul lõppes suhtlemine pärast ühte meili ja telefonikõnet juba päris kaua aega tagasi ja pole siiani taastunud. Oli leer, kes arvasid, et kindlasti tuleb ise ühendust võtta ka siis kui ei taheta suhet taastada - "You need closure". Aga miks? Kas alati on vaja arutada, et miks läheme lahku, mis läks valesti, mida kahetsen, panen teisele süüks, millest hakkan puudust tundma? Muidugi võib ka küsida, miks mitte seda tahta teha? Üks hüpotees on see, et tegelikku hoolimist ei ole ja seetõttu pole ka oluline, mida teine pärast arvab või mis jutte levitab. Et milleks veel raisata olnule aega ja energiat kui võiks juba uutele jahimaadele suunduda. Võib-olla kui koos oldi pigem üksildustundest kui soovist just selle inimesega oma elu jagada, on täitsa ok lihtsalt mitte helistada või msn-is chattida. Ja isegi kui tekib mingil hetkel kahtlus oma teguviisi õigsuses, võib ennast lohutada, et teine ju ka ei ole kontakteerunud. Miks lahkuminekut ei toimu, võib olla seotud ka sellega, et ise ei ole päris kindel, kas tahaks seda suhet hoida või mitte, nii saab aega võita ja meelemuutuse puhul ei pea "lolliks jääma" tahan-ei taha-tahan teemal.

Kas alati on vaja closure-t? Kas muidu kohe kuidagi ei saa eluga edasi minna ja uut suhet alustada? Kas igas suhtes on õppimiskohti ilma milleta me järgmisesse - edasijõudnute klassi ei pääse? Kui me aga tublilt kodutöö ära teeme ehk kingib saatus meile sellise suhte, kus saame vältida eelmisi faux-pas-id? Mina vist ei suudaks lihtsalt lasta asjadel minna teadmata, kas on läbi ja mis täpselt teisele ei meeldinud. Olen uudishimulik ja analüütiline, võib täiesti olla et liialt. Mõnele meeldib ujuda sogases mõnele kristallselges vees -äkki on suhte lõpetamise või ära lõppemise teema ka suuresti seotud teatud isiksuseomadustega. Ennist oli juttu teisest hoolimisest. Mul on olnud üks lühike ei-oskagi-öelda-mis, mille puhul tõesti võin öelda, et inimene ei olnud mulle isegi sümpaatne. Aga ikkagi tahtsin tema aga ka enda jaoks fikseerida ära punkti, kust edasi meie suhe võttis teistsuguse kuju -antud näite puhul siis eemaldusime ja enam ei suhtle.

On üks eraldi kategooria mitte-lõpetamisi, mis mind siiani üllatavad. Need on abielud, mis on faktiliselt läbi aga kestavad veel näiteks kümme aastat paberil edasi. Ma ei saa sellest aru. Kui asi on läbi, miks siis mitte seda vormistada. Mõistan, et mahajäetu peab läbi tegema kogu nn leinamise tsükli: shokk ja eitus, igatsus ja samas viha, segadus, aktsepteerimine. Ma ei usu aga et see nii kaua kestab. Kuigi samas ma ei välista, et inimene võib mõnda faasi "kinni jääda" ja sellisel juhul kestab lein kauem. Lootus, et äkki saame taas kokku võib püsida päris mitu aastat, aga imelik on siis, kui ühel või ka mõlemal on juba uus pere, lapsedki. Milleks siis endiselt abielus olla? Koolis öeldakse meile selle peale, et ju siis ikkagi midagi veel seob :).

Kusjuures antud teema ei pea alati viitama romantilist laadi paarisuhtele vaid võib olla täiesti aktuaalne ka sõbrasuhtes. Minul oli sel aastal juhtum, kus mu sõbranna mu peale vihastas ja pärast seda pole ta enam minuga suhelnud. Ma ei teagi, kas see on selline asi, mis läheb mingil hetkel üle või ongi nüüd sõprus läbi. Mõni küsib seepeale, et miks see mulle oluline on, et on nagu on ja eks näeb mis saab - võib nii ja naa minna. Aga vaat mina tahaks teada. Mulle ei meeldi selline õhus hõljumine vaid konkreetsus ja eelistatult see, et öeldakse kuidas on. Samas nt armukestele tihti öeldakse, et neid "maa peale tuua", et kui teine pole siiani sinu juurde tulnud, siis ta ei tulegi s.t. et mitte otsustamine on ka otsus. Võib-olla siis tõesti peaksin järelduse tegema, et mul on eks-sõbranna. Aga ikkagi on imelik, sest ma siiamaani ei saa täpselt aru, miks nii läks, aga tahaks. Tunnen, et vajan seda, aga miks ka ei tea. Ühesõnaga on rohkem küsimusi kui vastuseid.

Tõeline mees - kes tuu om?

Hiljuti arutlesin meeste ja romantika teemal ning uurisin, et mida naine vajab, kui ta ütleb, et tahab romantikat. Selle teema laiendusena pöördus üks tuttav minu poole ja lausus, et vastuseks küsimusele, mida naised vajavad, on see, et nad vajavad tõelist meest.

See oli minu jaoks huvitav remark ja mul tekkis kohe vastuküsimus, et kes on tõeline mees. Mõne jaoks on see inimene, kes oskab oma kätega midagi teha nt maja ehitada, vajadusel lekkivat toru ja tilkuvat kraani parandada. Teise arvates on selle jaoks maailma loodud palgalised torumehed. Nemad hindavad mehe aju ning on väga rahul sellega, et nende kaasa on üks nanotehnoloogia alal uue patendi saajatest. Ja tegelikult on kõigil õigus, sest mingit absoluuti meil ju pole. Või on?

Sain vihje ühele huvitavale raamatule "Tõelise mehe tee" ja sealt leiab nii mõndagi mõtlemapanevat. Raamatus käsitletakse naiselikkust ja mehelikkust. Paarisuhtes saab naiselikkus maha surutud, kui "sunnitakse" naisi kõiki asju otsustama. Mehel peab olema visioon ja eesmärk ning selle suunas peaks paar/pere liikuma. Samas võib seda ka teistpidi käsitleda, et naine surub mehe mehelikkust alla, kui otsustab ja teeb kõike ise. Mis on ehk natuke koomiline on see, et siis muutub ta ise rahulolematuks, et miks kogu elu on tema peal nägemata seda, et tegelikult on ise situatsiooni kujunemisele oluliselt kaasa aidanud. Learned helplessness e õpitud abitus on psühholoogias tuntud termin, mis väljendab seda, et kui ikkagi teha pidevalt kas kaasale või ka lapsele kõik ette-taha ära, siis ta õpib, et ei pea ise ennast liigutama ning jääb passiivseks. Tihti algab see sellest, et ühe nö mõõt, millal ta tegevust või tulemust soovib näha, saab enne täis kui teisel.

Tore on vestelda naistega, kes on kaua üksi olnud ja sellega seoses pidanud omandama mitmeid mehelikke oskusi nt remondi tegemine, autoratta vahetamine jms. Kui leitakse uus kaasa, kes oskab ja teeb ülalmainitud asju, siis need oskused naisel nö taandarenevad, sest tal ei lähe neid vaja. Ja see on täitsa ok.

Kas saab olla tõeline mees kui kõrval pole tõeline naine? Nekrassov kirjutab kenasti, kuidas mees avab naise naiselikkuse ja naine mehe mehelikkuse. Tegemist on kahepoolse protsessiga ja sellest ma järeldan, et kui ei toimu üht, ei saa olla ka teist, aga vaat seda ma ei oska öelda, kas kui üks on, kas siis teine ka on. Ise olen kogenud küll, kuidas minus kui iseseisvas ja suhteliselt jõulises naisterahvas avalduvad "äkitselt" sellised softimad omadused nagu hellus ja leebus. Vahva! Ma usun, et need omadused on minus olnud kogu aeg, aga erinevate inimestega suheldes, avalduvad isiksuse erinevad küljed. Ma ei oska kirjeldada seda protsessi, kuidas avamine toimub, aga ehk need, kes on seda ise kogenud, kirjutavad mulle ja jagavad teistega. See oleks päris huvitav.

Mida naised tihti teevad, on see, et nad taandavad mehe lapse tasandile ja jagavad talle käske-korraldusi nagu lastelegi olles seejärel pahased, et mees pole mees. Usun, et kui suhelda mehega kui mehega st kui autoriteeti omava inimesena ja ka teatud teemadel eksperdina, siis ta hakkab sedamoodi käituma, kui see vähegi tema isiksuse ja kasvatusega kooskõlas on. Olen suhelnud meestega, keda on alandatud ja kelle mehelikkus on nö röövitud. Kui nendega järjekindlalt suhelda nii, et tõsta nad pjedestaalile (muidugi siis kui nad seda väärivad aga need võivad olla väiksed asjad) küsides arvamust, nõu ja toetust, kiites ja tunnustades, siis nad mehistuvad taas.

Kui nüüd pöörata rollid ümber, kas on ok kui mees on naiselik ja naine mehelik? Kui me võtame mõõdupuuks paarisuhte edukuse, siis ma arvan, et kõige olulisem on komplementaarsus e teineteise täiendamine. See tähendab, et kui üks on juhtoinas, siis teine peaks loomu poolest olema järgija, kui üks on järeleandlikum, siis teine võiks olla otsusekindlam.

Rääkides tõelistest meestest, siis kindlasi on oluline käsitleda teemana, kui mehelikud mehed kasvavad üksikema käe alla. Kas emad oskavad poistele ja noormeestele edasi anda seda, mida tegelikult peaks õppima isalt? Koolis olen õppinud, et ema ei tohiks püüda olla lapsele mõlema vanema eest, sest siis ta ei suuda heal tasemel olla kumbki. Ema peaks seega olema siiski ema ja tore oleks kui poisslapse elus oleks keegi mees, kes võiks talle eeskujuks saada. See mees võib olla onu, vanaisa aga ka tuttava perekonna meespool. Kui sellist inimest pole, siis peab noormees iseõppimise teel ennast mehena kogema ja otsustama, et milline mees ta olla tahab.

Mehed ja romantika

Oi kui palju olen kuulnud fraasi: "Mu mees pole üldse romantiline." Mida see tähendab? Mina olen sellest aru saanud nii, et mees ei korralda kodus küünlavalgusõhtuid koos sensuaalse muusika ja näiteks seljamassaaziga. Edasi on jutt läinud sellele, et mees ongi selline vaike ja tasane ja küllap see ei tule talle lihtsalt loomulikult ja las see siis olla. Millegipärast aga on raske to let go ja ootused ei kao.

Hiljuti ütles minu hea sõber (meesterahvas) vestlusringis, et tema endine naine tegi märkusi romantika puuduse kohta nende elus vaadates seejuures just mehe otsa, et see on tema tegematajätmine. Samas tean, et tema praegune kaasa õhkab õnnest, et mees avaldab talle armastust mitu korda päevas lisaks veel kallistab hellalt ja silitab õrnalt (ma ei pea siinkohal silma seksuaalseid puudutusi). Naine ütles, et ta ei saa üldse aru, mis romantikat veel tahta.

Sellest hakkasin mõtlema, et mida siis naised tegelikult vajavad, kui nad soovivad, et mees oleks romantiline. Jõudsin selleni, et tõenäoliselt siiski naised vajavad (ja siinjuures ma tegelikult ei piiritleks asja sooga) kinnitust sellele, et neid armastatakse ja et neist hoolitakse. Kui nad saavad seda ülalmainitud moel, siis ma arvan, et nad ei kurda sõbrannale mehe romantikameele puudulikkuse üle. Kas te ei arva nii?

Küünalde süütamine, vastava muusika valik tekitab ehk meeleolu, mis võiks viia oma tunnete väljendamiseni, aga kui kas inimloomus või suhe ei ole sellised väga emotsioonide väljanäitamise taustaga, võib katse luhtuda. Samas meeleolu võivad ju luua mõlemad ja enda peale võiks selle võtta see, kellel see paremini välja tuleb. See ei võta ju tükki küljest ning potentsiaalselt viib toreda koosolemiseni.

Üks tuttav kurtis, et mees ei taha temaga kinos ja teatris käia. Jutu jätkudes selgus, et mehel on pildistamishobi ja ta on naist ka kaasa kutsunud, aga naise jaoks on see igav ning ta pole pärast ühte korda enam läinud. Natuke naerma ajas, et naine ootab mehelt oma huvide jagamist ja miks mitte ka seda tõlgendada romantika tekitamiseks suhtes, aga ise samaga ei vasta.
Kõige paremini minu meelest toimib see, kui sa iseendast (ja iseennast) annad, sest ma usun, et siis saad ka vastu. Kui sa endast ei anna, siis metafoori kasutades jackpoti tulla ei saa. Loomulikult ei pea ma silmas arutut eneseohverdust, aga kui võimumängudes armastuse voolu ette tamm ehitada, siis mingil hetkel ehk tuleb tõdeda, et ei lähe küll välja, aga ei tule ka sisse.

Lõpp läks insenerehituseks kätte ära, aga point on selles, et väljendage oma tundeid avatult ja siiralt ja küll siis mees ka seda omal moel teeb. Samuti väljendage oma ootusi armuavalduste suhtes konkreetsemalt mitte ümber nurga. Tegelikult on ju väga vahva, kui muidu sõnakehv mees ütleb ühel õhtul söögilaua taga muidu tõsise näoga nagu alati: "Tegelikult oled sa täitsa tore moor!" :)

Robert Wendt ja tema 40 aastat kogemust

28.-29.09 kuulasin Ameerikast Eestisse Pereteraapia Ühingule külla sõitnud Bobi, kes ütles, et tal on käes years of giving back. Eks seetõttu oligi võimalik väga väikse tasu eest tema arvamusavaldusi kuulata. Koha alguses ütles ta ära, et te võite mind uskuda või mitte uskuda ja jutu jätkudes sain aru,miks ta sellise disclaimeriga esines.

Mõned väljavõtted huvilistele seekord ilma omapoolsete kommentaarideta (neid ootan pigem teilt):
- igal inimesel võiks olla viis sõpra, siis peaks olema kõik tema erinevad küljed kaetud ja ta saaks neid väljendada. Arv on tinglik, aga suures piirdes võiks sellest joonduda. Kui on näiteks kaks, on see liiga vähe ja kogu koormus erinevate vaimsete huvide rahuldamise eest langeb olemasolevatele sõpradele.

- Ameerikas 50% esimestest abieludest lahutatakse ja 67% teistkordselt sõlmitud abieludest samuti. Miks see protsent kasvab teise abielu puhul on keerulisted suhete tõttu kui koos elavad vanemad (kellest üks on kasuvanem) bioloogiliste lastega ja kasulastega.

-Nendest abieludest mis püsima jäävad, on 25% sellised, mis on koos ainult praktilistel põhjustel, tavaliselt kas laste pärast või varandusliku seisu tõttu. Ainult 25% abieludest on sellised nagu võiks olla st nendes on soojust ja teineteisel inimesena kasvada aitamist. Samas ka neist ainult 5-7%-l on kooselu seksuaalselt rahuldust pakkuv. Väidetavalt on seksuaalne lähedus väga raskesti saavutatav ja jääb enamikule kättesaamatuks.
Statistikast tulenev järeldus on see, et abielu on väga raske töö ja enamus inimesi ootab selles läbikukkumine. Seetõttu peaks abielu võtma tõsiselt ja selle kallal vaeva nägema mitte lootma, et see õnn ja harmoonia, mis sõrmuseid vahetades paari vahel valitseb, jääb alatiseks kestma.

- lähedus e intimacy on enda sees toimuvate protsesside jagamine partneriga. See on rääkimine sellest, mis minus toimub, mida tunnen, mõtlen, mida kardan ja millest unistan. Lähedus on suhte kvaliteedi püsimise jaoks väga oluline. Tihti saab lähedus suure hoobi siis kui perre sünnib laps. Paarisuhe liigub aina kaugemale prioriteetide listis ja kui inimesed on stressis siis tavaliselt hakkavad nad käituma rolli kohaselt, mis neile loomulikult tuleb e tavaliselt naised overuse ema rolli ja mehe provider-i rolli. Lapse sünd iseenesest ei pea lähedust vähendama, pigem on selleks ükskõik milline suurem stress. Samas tihti lapse sünd eriti esimese lapse sünd perele suur stress on.

- emotsionaalne petmine on see, kui üks kaasadest on lähedane e verbaalselt intimate teisega ja mitte oma partneriga. See tähendab et kui suhtes lähedus ei kannata, ei ole tegemist petmisega. Hea näide sellest on sõbrannatamine, kus naised omavahel räägivad mõtetest-tunnetest ja teevad seda ka kodus oma mehega.

- petmisel ei ole midagi pistmist abieluga või kooseluga, mille kõrvalt see toimub, vaid selle põhjused peituvad petja teismeliseaastate suhetes oma vanematega. See kõik toimub alateadlikult ja petmisega võib inimene lõpuks saada selle tunnustuse (olla kõiges parim ka nt skoorida ilusa naisega), mida vanemad temalt ootasid, aga milleni ta kunagi ei küündinud. Samuti võib ta siis välja teenida ühe vanema lugupidamise, kes on ka petnud ja kes seda pigem nt mehelikkuse väljenduseks pidas.
Kuna tegemist on alateadlike protsessidega, siis ei pruugi petmine olla suhte lõpp, sest teine pool mõistab, et see pole tingimata ta kaasa otsus/tahtlik käitumine ja seetõttu on ehk kergem usaldusel taastekkida. Siin on oluline eeldus, et kui inimene on teatud negatiivsest käitumismustrist teadlikuks saanud, siis ta suudab selle murda ja mitte seda korrata.

- kui paar läheb lahku, laps jääb näiteks ema juurde elama ning emal tekib uus kaaslane, siis kui laps on umbes kahene, võib uus kasuvanem suhteliselt ruttu hakata co-parentiks. Kui aga laps on näiteks viiene või veel vanem, peaks minema viis aastat enne kui kasuvanem hakkab last distsiplineerima. Pigem peaks ta olema lapsele sõber ja terapeut ehk see, kes lapsele nõu annab, ta ära kuulab ja teda toetab.