Pingutamine - miks ja kuidas?

Juba aasta aega tagasi kirjutasin loo sellest, kuidas lapsed peaksid õppima pingutama. Pakkusin seda "Pere ja Kodu" ajakirjale. See plaaniti avaldada kevadel, aga koroona tuli peale ja lõi ajakirjatoimetuses (ja mitte ainult) elu segamini. Kuna pingutamine ei seostu niivõrd suvega kui kooli ja trennidega, siis sai uueks terminiks oktoober 2020 ja nii ka läks. Sain ise seda kirjutades targemaks ja loodan, et lugeja leiab ka paar head mõtet.  Lugu on leitav siin, siin ja siin. 

Suvised võimalused lapsele isesesvust õpetada

Pärast karantiiniaja vanemluse teema avamist podcastina, tellis tarkvanem.ee minult loo, kuidas suvel pärast karantiini lastega koos toimetada. Nimelt kui pere on pikalt ninapidi koos olnud ning saabub suvi, mil lasteaiad-koolid kinni, siis võib puhkuse tähendus olulisel määral muutuda. Kuna Pere ja Kodu veebiväljaanne ilmutas sama loo 22.07, siis tundub, et 17.06 avaldatud lugu on endiselt aktuaalne. Kopeerin siia lingi.

Miks laps jookseb kodust ära?

27.05.20 pärastlõunal helistas ETV-st Katrin Viirpalu, kellele soovitati Tervise Arengu Instituudi poolt pöörduda minu poole, et rääkida lastest, täpsemalt, miks nad kodust ära jooksevad. Nimelt käesoleval nädalal oli taas toimunud üks juhtum, mis ka uudiskünnise ületas ning tõenäoliselt paljud vanemad muretsema pannud, et miks see juhtub ja kuidas seda vältida. Sellel teemal mul juba järgmisel päeval rääkida palutigi. Tõin sisse selle, et selleks, et mõista, miks laps kodust ära jookseb, peab vaatama ka seda aspekti, et ehk ta jookseb hoopis kellegi poole. Eristasin väikeste laste ja teismeliste ajendeid. Lõik on järelevaadatav siit kui kerite ajaliselt kohani 1:41:49 (kestab u 9 min).

Lapsevanemaks olemise õppimine

MTÜ Lastekaitse Liidu projektijuht Ireen Kangro helistas mulle aprillis 2020. Ta soovis, et kirjutaksin mai kuu "Märka Last" ajakirja positiivse vanemluse erinumbrisse artikli „Imelised aastad“ koolitusprogrammi kohta. Lugu pidi programmi tutvustama nii spetsialistidele nagu näiteks lastekaitsjad kui ka võimalikele osalejatele ehk vanematele. Olen ise sellega väga rahul :) Ajakiri ilmus veebiväljaandena ning minu lugu on leitav siit.

Millal ja kuidas lahku minna?

Naistelehe veebitoimetaja Andra Nõlvak palus mul lühidalt vastata küsimustele, mis olid ajendatud sellest, et koroona ajal on mitmed ka avalikkusele tundub paarid lahku läinud. Kuidas otsustada, kas lahku minna ja mis siis edasi hakkab toimuma ilmus 19.05.20 ning on loetav siin. 

Karantiini aja vanemlus

Ma küll tavaliselt ei dubleeri infot, aga seekord panen ka siia üles Ajakirja "EMA" peatoimetaja Merle Liivaku poolt läbi viidud intervjuu, kus ta uuris minult, kuidas karantiini ajal hakkama saada olles palju koos. Sama 21.03 salvestatud taskuhäälingut jagas ka Tarkvanem.ee portaal ning Tervise Arengu Instituut tellis minult natuke pikema kirjutise ka. Seda saab siitsamast lugeda.

Nädal aega on enamus meist elanud kodusemalt kui varem: lapsed on koolist kodus, mõned ka lasteaiast kodus, vanematest paljud töötavad kodukontoris. See tähendab, et ära on jäänud  paljukirutav logistika haridusasutuste ja huviringide, aga ka büroode ja koosolekupaikade vahel. Mõnele võib see meeldida, et ei pea ringi sipsima, aga mõni just vajab vaheldust ning tunneb ennast nüüd ahistatuna. Oma nõustamisklientidele soovitan teadmatuse ajal nagu meil ka ühiskonnas praegu on, pigem keskenduda igapäevasele toimetulekule, aga samas panna ka endale teatud tähtaeg, kui kaua ma peaksin valmis olema ekstra pingutama (juhul kui on vaja seda teha). Tänase teadmisega panen endale selleks tähtajaks 1.05, mis vähemalt kunagi oli tuntud töörahva pühana – sobilik kas pole:) Organism siis seab ennast valmis ja me suudame rohkem kui mõeldes: „Appi, jälle üks nõme päev, tundub, et see kestab igavesti!”

Üks pingeallikas võib olla see, et vanemad täidavad korraga mitmeid rolle: töötavad abiõpetajana, vähemalt kolm korda päevas sööklapersonalina, püüavad oma tööasju järje peale hoida, et sissetulekut tagada ning osa on sunnitud veel arendustegevusega ka tegelema ehk kuidas tööd kaugtööna teha sh uute tehniliste vahendite tundma õppimine. Raske ja ehk ka võimatu on teha nii, et kõik on rahul. Tõenäoliselt jääb vähemaks keskendunult oma töö tegemist ja ka harjumuspärasel viisil oma „tassi täitmist”. Mida mulle meeldib teha kui soovin vaheldust ja positiivseid emotsioone? Saan sõbraga kokku, lähen kinno, vaatan teatrietendust, sööme heas restoranis, lipsime lokaalis klaasi veini, osalen spordisaalis rühmatreeningul, külastan kunstimuuseumi uut näitust jne. Kuigi täielikku liikumispiirangut meil pole, siis enamus nendest tegevustest senises vormis on peatunud.

Me oleme uues olukord, millega kaasneb ikka väike protest, et miks ma pean nüüd NII tegema ja kõik pereliikmed alles kohanevad kuniks lepime, et on nagu on. Lastel ehk on rohkem vabadust ja sellepärast rõõmsam olla, aga seda rohkem on vanemad sunnitud struktuuri, päevaplaani ja -rütmi looma, et kõik vajalik siiski tehtud saaks.

Seega vanematel on tõenäoliselt on pinge kasvanud, aga senised rõõmu hankimise võimalused peatunud. Loomulikult püüame olla loovad. Saame veebiteel aeroobikat edasi teha kui selleks sobiva nurga leiame, ehk õnnestub vahest toitu koju tellida, et köögis viibimist vähendada ning võib-olla teeb rõõmu ka see, et kella pealt ei pea nii vara tõusma. Laste õppimise toetamist saame kahe vanema puhul jagada jne.

Soovitan kodu, ükskõik kui väike see ka on, jagada tsoonideks. Üks mõte on see, et oleks õppimise tsoon(id) ja puhkamise tsoon(id) ning eriti kui ollakse õppimise või töötamise tsoonis, et siis teised laseks seal rahulikult tegutseda kuniks inimene ise sealt väljub andes sellega märku, et teeb pausi või lõpetas. Töötsoon võib olla söögilaud või kirjutuslaud, võib olla ka tugitool, see ei pea olema eraldi tuba. Samal ajal võiks teisi pereliikmeid suunata vaiksemaid tegevusi tegema. Kindlasti peaks olema kõigil ka oma rahulik koht. See võib olla diivan või voodi vms, kus siis kui närv hakkab mustaks minema saaks teistest eemal rahuneda. Siin on vanemate eeskuju väga oluline nt „Ma tunnen, et hakkan ärrituma, lähen olen natuke voodi peal pikali ja rahunen.” Teised siis lasevad tal olla kuniks ta naaseb.  

Praegune kriis on võimalus vähemalt lastega suhteid lähedasemaks muuta. Umbes kuni 8-aastastega saame seda teha nende juhtimisel reegliteta mänge mängides. Hästi sobivad fantaasiamängud nagu rollimängud või ka legodest nö vaba ehitamine, pallimängud, meisterdamine vms. Vanemate lastega saame lauamänge mängida ja miks mitte ka arvutimängu koos proovida. Erinevas vanuses lastega võib koos süüa teha, koristada, asju sorteerida. Praegu on hea aeg kaasata lapsi majapidamistöödesse ning arendada neis iseseisvust ja vastutustunnet. Loodetavasti võimaldame neil seeläbi kogeda õnnestumise tunnet ning enesekindluse kasvu. Tavapärases elurütmis võiks lapsega suhete hoidmiseks mängida 15 minutit päevas. Kui seda jätkate, siis usun, et kogete, et kui olete lapse juhtimisel koos midagi toredat teinud, lasknud ennast juhatada, kamandada ja käsutada, siis pärast seda on laps ka teie soovide osas koostööaldim ning ehk saate isegi lausa 0,5-1h aega järjest oma asjadele keskenduda.

Soovitan siduda meeldivad tegevused ja vähem meeldivad tegevused omavahel nii, et kõigepealt tehakse vähem meeldiv tegevus ja siis on meeldiv tegevus justkui preemiaks. Mõned näited: „Kui mänguasjad on koristatud, on aega veel ühe mutika vaatamiseks,” „Kui hambad on pestud, loen unejuttu,” „Kui on õpitud, saad õue palli mängima minna.”

Püüame meeles pidada, et see millele tähelepanu pöörame, kinnistub. Kui meid rõõmustab laste vaikne (koos) mängimine, nende poolt meie palvete kiire täitmine, siis ärme ole kiitusega kitsid ning vormistame selle võimalikult konkreetselt, et laps saaks sellest õppida, mida teinekord samamoodi teha: „Mulle väga meeldis, kuidas sa viisid kohe oma nõud kööki, kui palusin!” või „Kiidan sind, et läksid kohe pesema, kui palusin”, või „See nii rõõmustab mind, et oskate rahulikult koos mängida!”. Koolilastele saab öelda: „Tore on vaadata, kuidas sa keskendunult matemaatikaharjutust lahendad! Olen su üle uhke!” või „Näen, kuidas sul on raske seda kunstiõpetuse ülesannet teha, aga sa ikkagi üritad ja see mulle väga meeldib!”

Ja endale ütleme: „Kiidan ennast, et kuigi on keeruline, saan selle kõigega siiski hakkama!”

Intiimsus lapsevanemate vahel

Kahjuks kannatab paljude paaride füüsiline lähedus (puudutused, kallistused, käehoidmised jne) rääkimata seksuaalelust kui saadakse lapsevanemaks. Pean selle osa paarisuhte säilimist või kiiret taastamist oluliseks, sest muidu võite end leida olukorras, kus partner tunneb, et olete kõigest korterikaaslased. Ekstreemsemal juhul võib üks pool alustada kõrvalsuhet või soovida suhet lõpetada kuna tema oluline suhtevajadus on pikka aega rahuldamata. Sellele teemale tähelepanu juhtimiseks kirjutasin loo ajakirjale "Pere ja Kodu", mis ilmus juuli 2019. Ühtlasi avan natuke, kuidas taas lähedaseks saada. Lugu on loetav siit ja siit.

Milliste teemadega tegeletakse paariteraapias?

Kanal 2 "Õhtu!" toimetaja Marili Kobin helistas mulle 15.01.20 lõuna paiku, et nemad tahaks vähendada pühadejärgseid lahkuminekuid, mida statistika järgi on päris palju. Googeldasid, keda sel teemal rääkima kutsuda ja väidetavalt sattusid pidevalt minu nime otsa. Tegid järelduse, et minust targemat külalist vist ei oskaks tahta :) Arvasid, et võiksin kohe samal õhtul Postimehe stuudiosse (veel leotud päevad kesklinnas) tulla. Sain mõned küsimused ette ning pärast grimmituba algaski otsesaade minu lõiguga. Saatejuhtid Robert Rool ja Jüri Butshakov olid väga lõbusad ja mulle meeldis see, et ka meelelahtussaates võib tõsiseid teemasid käsitleda. Jagasin, milliste teemadega kõige rohkem käiakse, nemad uurisid konkreetselt nelja teema osas, kas on mõtet tulla (vastasin kõigile: jah!) Pärast seda tuli päris mitmeid broneeringuid, loodan, et teistele terapeutidele ka. Loodan, et mõni saab raamatust "Kuidas hoida armastust?" ka abi. Saate link on siin.