Nädal aega on enamus meist elanud kodusemalt kui varem: lapsed on koolist kodus, mõned ka lasteaiast kodus, vanematest paljud töötavad kodukontoris. See tähendab, et ära on jäänud paljukirutav logistika haridusasutuste ja huviringide, aga ka büroode ja koosolekupaikade vahel. Mõnele võib see meeldida, et ei pea ringi sipsima, aga mõni just vajab vaheldust ning tunneb ennast nüüd ahistatuna. Oma nõustamisklientidele soovitan teadmatuse ajal nagu meil ka ühiskonnas praegu on, pigem keskenduda igapäevasele toimetulekule, aga samas panna ka endale teatud tähtaeg, kui kaua ma peaksin valmis olema ekstra pingutama (juhul kui on vaja seda teha). Tänase teadmisega panen endale selleks tähtajaks 1.05, mis vähemalt kunagi oli tuntud töörahva pühana – sobilik kas pole:) Organism siis seab ennast valmis ja me suudame rohkem kui mõeldes: „Appi, jälle üks nõme päev, tundub, et see kestab igavesti!”
Üks pingeallikas võib olla see, et vanemad täidavad korraga
mitmeid rolle: töötavad abiõpetajana, vähemalt kolm korda päevas
sööklapersonalina, püüavad oma tööasju järje peale hoida, et sissetulekut
tagada ning osa on sunnitud veel arendustegevusega ka tegelema ehk kuidas tööd
kaugtööna teha sh uute tehniliste vahendite tundma õppimine. Raske ja ehk ka
võimatu on teha nii, et kõik on rahul. Tõenäoliselt jääb vähemaks keskendunult
oma töö tegemist ja ka harjumuspärasel viisil oma „tassi täitmist”. Mida mulle
meeldib teha kui soovin vaheldust ja positiivseid emotsioone? Saan sõbraga
kokku, lähen kinno, vaatan teatrietendust, sööme heas restoranis, lipsime
lokaalis klaasi veini, osalen spordisaalis rühmatreeningul, külastan
kunstimuuseumi uut näitust jne. Kuigi täielikku liikumispiirangut meil pole,
siis enamus nendest tegevustest senises vormis on peatunud.
Me oleme uues olukord, millega kaasneb ikka väike protest,
et miks ma pean nüüd NII tegema ja kõik pereliikmed alles kohanevad kuniks
lepime, et on nagu on. Lastel ehk on rohkem vabadust ja sellepärast rõõmsam
olla, aga seda rohkem on vanemad sunnitud struktuuri, päevaplaani ja -rütmi
looma, et kõik vajalik siiski tehtud saaks.
Seega vanematel on tõenäoliselt on pinge kasvanud, aga
senised rõõmu hankimise võimalused peatunud. Loomulikult püüame olla loovad.
Saame veebiteel aeroobikat edasi teha kui selleks sobiva nurga leiame, ehk
õnnestub vahest toitu koju tellida, et köögis viibimist vähendada ning
võib-olla teeb rõõmu ka see, et kella pealt ei pea nii vara tõusma. Laste
õppimise toetamist saame kahe vanema puhul jagada jne.
Soovitan kodu, ükskõik kui väike see ka on, jagada
tsoonideks. Üks mõte on see, et oleks õppimise tsoon(id) ja puhkamise tsoon(id)
ning eriti kui ollakse õppimise või töötamise tsoonis, et siis teised laseks
seal rahulikult tegutseda kuniks inimene ise sealt väljub andes sellega märku,
et teeb pausi või lõpetas. Töötsoon võib olla söögilaud või kirjutuslaud, võib
olla ka tugitool, see ei pea olema eraldi tuba. Samal ajal võiks teisi
pereliikmeid suunata vaiksemaid tegevusi tegema. Kindlasti peaks olema kõigil
ka oma rahulik koht. See võib olla diivan või voodi vms, kus siis kui närv
hakkab mustaks minema saaks teistest eemal rahuneda. Siin on vanemate eeskuju
väga oluline nt „Ma tunnen, et hakkan ärrituma, lähen olen natuke voodi peal
pikali ja rahunen.” Teised siis lasevad tal olla kuniks ta naaseb.
Praegune kriis on võimalus vähemalt lastega suhteid
lähedasemaks muuta. Umbes kuni 8-aastastega saame seda teha nende juhtimisel
reegliteta mänge mängides. Hästi sobivad fantaasiamängud nagu rollimängud või
ka legodest nö vaba ehitamine, pallimängud, meisterdamine vms. Vanemate lastega
saame lauamänge mängida ja miks mitte ka arvutimängu koos proovida. Erinevas
vanuses lastega võib koos süüa teha, koristada, asju sorteerida. Praegu on hea
aeg kaasata lapsi majapidamistöödesse ning arendada neis iseseisvust ja
vastutustunnet. Loodetavasti võimaldame neil seeläbi kogeda õnnestumise tunnet
ning enesekindluse kasvu. Tavapärases elurütmis võiks lapsega suhete hoidmiseks
mängida 15 minutit päevas. Kui seda jätkate, siis usun, et kogete, et kui olete
lapse juhtimisel koos midagi toredat teinud, lasknud ennast juhatada, kamandada
ja käsutada, siis pärast seda on laps ka teie soovide osas koostööaldim ning
ehk saate isegi lausa 0,5-1h aega järjest oma asjadele keskenduda.
Soovitan siduda meeldivad tegevused ja vähem meeldivad
tegevused omavahel nii, et kõigepealt tehakse vähem meeldiv tegevus ja siis on
meeldiv tegevus justkui preemiaks. Mõned näited: „Kui mänguasjad on koristatud,
on aega veel ühe mutika vaatamiseks,” „Kui hambad on pestud, loen unejuttu,”
„Kui on õpitud, saad õue palli mängima minna.”
Püüame meeles pidada, et see millele tähelepanu pöörame,
kinnistub. Kui meid rõõmustab laste vaikne (koos) mängimine, nende poolt meie
palvete kiire täitmine, siis ärme ole kiitusega kitsid ning vormistame selle
võimalikult konkreetselt, et laps saaks sellest õppida, mida teinekord
samamoodi teha: „Mulle väga meeldis, kuidas sa viisid kohe oma nõud kööki, kui
palusin!” või „Kiidan sind, et läksid kohe pesema, kui palusin”, või „See nii
rõõmustab mind, et oskate rahulikult koos mängida!”. Koolilastele saab öelda:
„Tore on vaadata, kuidas sa keskendunult matemaatikaharjutust lahendad! Olen su
üle uhke!” või „Näen, kuidas sul on raske seda kunstiõpetuse ülesannet teha, aga
sa ikkagi üritad ja see mulle väga meeldib!”
Ja endale ütleme: „Kiidan ennast, et kuigi on keeruline,
saan selle kõigega siiski hakkama!”
No comments:
Post a Comment