Evelin
Ilvesest avaldatud piltidega seoses on tekkinud suur arutelu sellest, mis on petmine ja
täpsemalt ka kas suudlus on petmine. Tõsi on see, et me ei tea meie esileedi
loost rohkem kui see pilt ja nii loob igaüks endale ise selle ümber loo ning
meile on omane, et täidame infotühimikud pigem mustema versiooniga asjadest.
Kuid siiski arutlegem natuke petmise üle, kui see teema üles on kerkinud.
Mina
näen, et petmise tähendus lähtub üldisest moraalikoodeksist, milleks võib olla
ka Piibli sõna ning südametunnistusest. Teame ju kultuure, kus
mitmenaisepidamine on norm ning isegi kui ehk ühele haarlemi naisele võib tema
mehe suudlemine teise oma naisega mitte meeldida, siis ta seda taunida või
hukkamõista ei saa. On inimesi, kelle jaoks seks on vähem intiimsem kui
suudlemine ning nende südametunnistus ei löö häirekella, kui nad näiteks
juhuvahekorda astuvad samas ise pühendunud suhtes olles. Siin aga tuleb mängu
üks aga. Nimelt suhtes olles ei saa lähtuda ainult oma moraalist ja
südametunnistusest, vaid lisaks tuleb arvestada ka partneriga. Suhtes on olla
nii palju kergem, kui partnerte nägemused sellest, mis petmine on, kokku
langevad. Minu vastuvõtul on käinud paare, kes pooldavad vaba suhet, mis hõlmab
teistega muuhulgas ka seksimist, kui see soov peaks tekkima. Nad on uhked, et
lasevad partneril olla vabad ning saavad ka ise vabad olla. Seega suhet luues
või selle algusfaasis on kindlasti üks oluline teema, mida arutada kummagi
poole arvamused sellest, mis on petmine ehk mida üks peab teise au riivamiseks
ja usalduse kuritarvitamiseks. Tihtipeale just need on asjad, millest on raskem
üle saada, kui petmise aktist endast. Seega kui küsitakse, kas suudlus on
petmine, siis tavaolukorras võiks vastata, et see on petmine siis, kui see on
petmine suhte teise poole jaoks.
Asi
muutub keerulisemaks, kui küsimus tekib paari, kohta, kes on avalikkusele
tuntud ning kelle kohta tundub nagu igaühel võiks oma arvamus olla. Eestis
üldiselt ei kiideta takka, kui suhtes olev inimene kellegi teisega suudleb,
kuid samas teame paljusid, kes seda siiski teevad ja me siiski kutsume neid oma
sõpradeks. See on sellepärast, et asjad ei ole nii must-valged ja meie ei
tohiks tegelikult olla teiste osas kohtumõistjad. Väga tihti näen paare, kus
kõrvalehüpe on tegelikult aidanud alles rääkima hakata nendest
paariprobleemidest, millest enne ei ole suudetud või osatud rääkida. Nüüd on
lihtsalt sundseis kuna vähemalt üks pool, aga ka tihti mõlemad küsivad: „Miks
see juhtus?!“ Tõepoolest, tihti ei tea ka petja, mis täpselt teda nii käituma
pani. Nii nagu ettepanek lahku minna, nii on vahest ka petmine soov asju suhtes
muuta teadmata, kuidas seda konstruktiivselt ja tulemuslikult teha. Ollakse
olnud mingisuguses surnud ringis, proovinud lahenduseks erinevaid alternatiive,
aga miski pole lahendust pakkunud. Tuntakse ennast nii halvasti, et arvatakse,
et lahus on parem või siis kasvõi korrakski teisega ennast paremini tundmine on
ka oluliselt positiivsem kui kogu aeg kannatada. Me ei tea, võime oletada, lood
on erinevad. Mida me saame teha, on soovitada abivajajatele professionaalide
abi ning elada oma elu „õigemini“.
Ilmus Delfi Naistekas 27.08.2014
