Käisin tunnetekeskse teraapia (edaspidi EFT) koolitusel mida viis läbi Hanna Pinomaa Soomest, sest olen kuulnud, et EFT on kui võluvits, mis paarisuhted taas korda seab. Tahtsin oma silmaga näha ja kõrvaga kuulda, kuidas see käib.
Üllatas see, et tegelikult on tegemist väga pika protsessiga. Palju
käivad aasta otsa iga nädal teraapias ja ka siis võib veel tagasilööke tulla.
Samas on statistika järgi tegemist eduka teraapiavormiga - kui muutused
toimuvad, siis need ka püsivad, näiteks pärast 10-12 kohtumist on suhte
taastumise tõenäosus 70-73% . Info pärineb üheksa kuud hiljem toimuvatelt
tagasiside kohtumistelt. Olgu siia kõrvale toodud fakt, et 35% neist, kes
käivad nö tavalises paariteraapias, jäävad kokku. Ehk on üks EFT edu võti järjepidev
ja pikk töö terapeudiga, kes ei lase teemal ära vajuda ja vanadesse
käitumismustritesse ära eksida. Nimelt kui paar ütleb, et me ei tülitse enam
eriti ning igapäevaelu on täitsa normaalne, siis EFT terapeudile tähendab see,
et protsess on alles poole peal.
EFT töötasid 1980.-l välja Dr Susan Johnson ja Dr Leslie Greenberg,
kasutades selleks kliinilisi uurimusi. Suhe on EFT mõistes turvaline kiindumus-
ja emotsionaalne side paari vahel, mida ilmestab lause: „ Ma tean, et oled minu
jaoks olemas, kui ma sind vajan.“ On normaalne, et inimesel on vajadused ja ta
pole kõigega ise hakkamasaav olend. EFT eesmärk on see, et paar saaks tagasi
selle läheduse, mis neil kunagi oli. Terapeudi töö kulgeb selles suunas, et
paarivaheline side oleks emotsionaalselt turvaline. Keskendutakse olevikule - sellel,
mida üks tegi halba 2001. aasta aastavahetusel, kohta ei ole. Teraapiasuuna
rajajad väidavad, et ebakindlus suhte osas on see, mis meid (üle)reageerima
paneb ning millele omakorda partner reageerib, tekitades sellega negatiivse suhtemustri.
Meile toodi näide, kus aastate eest käis mees
välismaal tööl, et raha teenida ja naine kodus oli hirmul, et töö ja
raha on mehele tähtsamad kui naine ja nende suhe. Nüüd töötab mees aastaid juba
kodumaal, aga kui ta tuleb töölt kella 17 asemel kell 19, siis elustub kogetud
ebaturvalisuse tunne ning reaktsioon võib olla viha a la „Kus sa nii kaua
olid!“ või eemaldumine, nii et mehe küsimustele möödunud päeva kohta antakse
ühesõnalisi vastuseid. Sellisel viisil tuli naine toime oma valuga. Naine ei
tahtnud nii reageerida, aga emotsioonid said ratsionaalsusest võitu. Mõlemal
juhul tundis mees, et lähedust ega head kontakti pole ning läks kodust ära
sporti tegema, mis aga võimendas naise üksindustunnet. Iga kord kui taoline
situatsioon kordus, muutus see intensiivsemaks ja mõlemad teadsid juba ette,
mida kumbki järgmiseks teeb.
Emotsioonide puhul eristatakse esmaseid ja sekundaarseid emotsioone. Esmased
emotsioonid on sügavamalt tunnetatavad ja nende suhtes oleme haavatavamad. Need
on kurbus, valu, hirm, häbi, üksindus. Sekundaarsed emotsioonid on reeglina
reaktiivsed: viha, armukadedus, põlgus, frustreeritus. Viha viib tihti teise
ründamise või enda kaitsmiseni, kurbus kas abi otsimise või eemaldumiseni,
üllatumine ja elevus viib osavõtlikkuseni ja uurimiseni, häbi ja jälestamine
aga enda peitmise, teise vältimise või välja viskamiseni, hirm viib sageli
põgenemise, allaandmise või kangestumiseni, rõõm viib tihti parema kontakti ja
seotuseni. Kui üks partneritest suudab oma esmastest emotsioonidest rääkida,
siis on teisel kergem temaga kontakti saada ja seeläbi lähedasem olla.
Kiindumusteooria kohaselt, mis on üks EFT alustalasid, tahame me enda
jaoks oluliste inimestega lähedased olla. Teisest mõningal määral sõltumine on terve suhte osa (Bowlby 1988). Iseseisvus
ja turvaline sõltumine teineteisest on sama mündi kaks külge ehk kui ma tean,
et teine on minu jaoks olemas, siis saan piltlikult väljendudes laia maailma
minna ja oma tegemisi teha. Kiindumusteooria ütleb ka, et probleemne käitumine
on vastus sellele, kui tunneme, et meie turvalist kiindumust miski ohustab või
ohustas. Meile on nimelt sisse kodeeritud, et isoleeritus või kaotus on meie
jaoks traumaatilised sündmused.
Olulist roll mängib see, kas usume, et oleme armastust ja
hoolitsust väärt, sest kui vastus on
jah, siis saame vajadusel oma partneri poole pöörduda. Lisaks on tähtis, kas
usume, et teine on meie jaoks olemas. Need
uskumused endast ja teisest hakkavad kujunema, kui oleme alles beebid. Kas ema
võttis mind piisavalt sülle ja nunnutas või kuna talle mu isa ei meeldinud ja
ma olin isa moodi, siis ta pigem vältis minuga füüsilist lähedust.
Depressioonis emade lapsed võivad kasvada üles arvates, et nad on nähtamatud,
sest emadel on endaga piisavalt tegemist ning beebile tähelepanu ei jätku. Olgu
öeldud, et viimaste uuringute kohaselt tekib põhiline kiindumussüsteem esimese
kuue elukuu jooksul ning kujuneb välja esimese kahe eluaasta jooksul. Ülaltoodud uskumused tekivad ja muutuvad kiindumussuhetes läbi emotsionaalse
suhtluse. Seega täiskasvanutevahelisel armusuhtel on tähtis roll rahuldada meie
rahuldamata vajadusi, aga ka siis võib olla, et tahaks kaasat usaldada, aga
hääl meie peas sosistab: “Ära usalda!“
Või võtame näite, kus mees püüab naisele igal moel heameelt valmistada,
aga naine toob välja, et mees ei kingi talle lilli. Naine tunneb tegelikult
sisimas, et pole armastust väärt, nii et tegelikult ükskõik, mida mees ka ei
tee, see ei tööta. Esmapilgul tundub naine näägutav ja tänamatu pidades mehe
žeste mitte millekski, aga tegelikult võiks talle hoopis kaasa tunda.
Kui üks paari osapool tunneb
ennast emotsionaalselt üksi ehk ei tunne oma kaasaga emotsionaalset seotust,
siis käivitub paanika, mis omakorda aktiveerib kiindumussüsteemi. Kui tegemist
on turvaliselt kiindunud indiviidiga, siis soovitakse partnerile saata selge
signaal oma lähedusvajadusest a la ma tahaks su kaissu tulla, ma tahaks sinuga
rohkem koos olla; aga tihti läheb teisiti. Vihase kriitika taga (mida teine
võib kogeda rünnakuna) võib näha katset partneri ligipääsmatust vähendada aga
selle taga võib olla ka protest isoleerituse ja mahajäetuse vastu. Eemaldumises
ja tagasitõmbumises võib näha katset olukorda rahustada ja reguleerida oma
hirmu äratõukamise ees, aga ka katset vältida kinnitust, et ma pole armastust
väärt. 85% juhtudest on „ründajad“ pigem naised ja eemaldujad pigem mehed.
Sellest lähtuvalt on naiste stressitase tihti kiiremini tekkiv ja ka langev,
meestel kasvab aeglaselt ja langeb samuti aeglaselt. Tihti olen ka ise näinud
oma töös paare, kus naine pahandab, et tema jaoks on ammu juba tüli läbi, aga
mees ikka veel mossitab ja vaikib või on ärritunud ja vihane.
Süsteemiteooria selgitab mustreid ja negatiivseid tsükleid. Kui paarivaheline
emotsionaalne side katkeb, siis tekib ummikseis ja negatiivne spiraal. Teises
nähakse ainult sekundaarseid emotsioone, mitte esmaseid. Mõlemad püüavad
olukorda lahendada oma kiindumuskäitumisele vastavalt, aga tavaliselt see pigem
võimendab tsüklit ning kokkuvõttes seda ebaturvalisemalt ennast suhtes tuntakse
- mida rohkem üks nõuab, seda rohkem teine tagasi tõmbub ja seda rohkem esimene
nõuab. Negatiivne muster võib olla ka see, et mõlemad nõuavad teineteiselt või
mõlemad väldivad teineteist.
Huvitav on, et mida rohkem üks kaasadest püüab teise probleeme
lahendada, seda rohkem kasutab ta oma mõistust ja seda vähem „kuuleb“ ta
partneri tundeid ehk esmaseid emotsioone. Tihti just naised kurvastavad, et
mehed ei mõista neid, sest kui nad oma muret kurdavad, siis mehed hakkavad kohe
lahendusi pakkuma – see on viis, kuidas nad arvavad aitavat. Tegelikult aga
tihtipeale tahaks mure kurtmisel tunda, et sind mõistetakse ning lahenduste
pakkumine seda ei väljenda. Meestele saab siis selgitada, et abi on ka naise
jutu lihtsalt ära kuulamisest ja aktsepteerimisest (mis ei ole sama, mis
nõustumine). Palju räägitakse teraapia käigus sellest, et üks teeb
midagi, mille peale teine tunneb midagi. Väidetavalt on
intellektuaalidel sageli raske emotsioonidega suhtestuda ja see teeb elu
keeruliseks, sest tekitab partnerite vahel tülisid. Terapeut püüab neile
turvalise keskkonna luua ning suunab neid samm sammu haaval, et nad siiski
tunneksid rohkem ning analüüsiks ja mõtleks vähem.
Teraapias tegeletakse mõlema partneri esmaste emotsioonidega sh nendeni jõudmisega,
ning nendevahelise suhtlemise ümberkujundamisega, mis puudutab paljuski just sekundaarseid
emotsioone. Kui baasiline kiindumus on
ebaturvaline, siis tuleb kõigepealt tegeleda sellega, et inimene tunneks ennast
nähtuna, tunneks, et ta on midagi väärt. Kui inimene on kogenud mingisugust
traumat, siis tihti on ta sellega toimetulekuks enda ja oma tunnete vahele
seina ehitanud. Kui olukord on/oli jube,
aga inimene kirjeldab seda nagu see on/oli ok, siis on tegemist paksu seinaga
ja esmalt tuleb seina aktsepteerida -ta ei ole kohe valmis oma hirmu ja häbi
tunnistama. Kui üks pooltest räägib ühe korra oma esmasest emotsioonist, siis
see ei ole veel piisav, et muutus tekiks ja tsüklist välja saaks, see peab
juhtuma mitmeid kordi ja kestma. Kui lõpuks on üks valmis tegema seda, mida teine
soovib, siis võib juhtuda, et teine pole valmis seda oma hirmude tõttu vastu
võtma, mis tähendab, et ta peab enne oma esmastest emotsioonidest aru saama. Oma
hirmude kütkes olles, ei tunnetata teise esmaseid emotsioone. Näiteks võib tuua
paari, kus naine soovis, et siis kui ta mehe peale närvi läks, too teda
kallistaks. Kui mees seda teha püüdis, siis naine vihastas veel rohkem ning
rabeles ta käte vahelt lahti. Võib oletada, et ta tahtis ennast tunda kaitstuna
ja turvaliselt, aga samas kartis, et mees seda siiski pakkuda ei suuda.
Terapeut ehitab paari vahele justkui uue silla. Kui kaasadel tekib teineteise
suhtes empaatia st nad kuulavad teist ja mõtlevad, et ma nüüd mõistan teda ja
mul on kahju, et ta nii tunneb, siis see tekitab turvalisusetunnet, rahustab,
korrastab ning siis saab alles tegelik dialoog paari vahel alata.
