Esimene mees rääkis, et tähtpäeva õhtu oli kui Taimi Paljaku ennustus, et torm on tulemas. Päeval oli pilvi üles kruttinud ja nüüd... Nimelt lahvatanud ta naine õhtusöögilauas lohutamatult nutma. Mees uuris ehmunult, mis viga, aga too jooksis magamistuppa voodile. Mehed on tavaliselt alati sellises olukorras kehvas seisus, sest nad justkui valiks kahe halva vahel: kui järele minna ning pärida, mis lahti, võib vihase sõnavalingu osaks langeda, kui mitte minna, võib sama saatus tabada. Mees võttis julguse kokku ning uuris, kas naine tahab oma emotsioonipurskest rääkida. Selgus, et kuni viimase hetkeni oli naine oodanud meelespidamist, üllatust ja kuna aeg oli nii hiline, siis oli ta nüüd järeldanud, et seda ei tule, et mees on olulise sündmuse unustanud. Mees oli kimbatuses, sest tõepoolest oli tema jaoks täiesti tavaline päev nagu iga teinegi. „Miks sa mulle ei öeldnud?“ küsisi ta naiselt. Nüüd naine vihastas. Ma arvan, et naislugejad saavad siinkohal aru miks. Meestele aga selgituseks – selliseid asju pead ise meeles pidama. See näitab kui palju sa naist hindad ja temast hoolid. Enamus naistest tõepoolest sellise tähenduse juhtunule annavad. Kui minu juurde satuks selline paar, siis ma küsiks naiselt samamoodi – miks sa mehele aastapäeva lähenemist meelde ei tuletanud, kui soovisid seda tähistada?
Teine mees
rääkis oma loo, kuidas ta on oma elukaaslasega juba viis aastat koos elanud,
kaks lastki on peres kasvamas ning abielu pole kordagi otseselt jutuks tulnud.
Siinkohal pistsin mina teadjalt vahele, et naiste vihjed üldiselt meestele
kohale ei jõua ning kõik seitse
meest seltskonnas noogutasid kooris.
„Miks naised ei või otse öelda, mida nad tahavad?“ küsisid mitmed. Teema
tõstatanud mees, selgus, on pärit perest, kus vanemad olid vabaabielus, tema naine
aga kasvas üles ainult emaga. Samuti kord õhtusöögi ajal (ma ei imesta, kui osa
mehi püüab neid vältida arvestades, et sellel ajal võib igasugu jubedaid asju
juhtuda) rääkis naine oma kooliaegsest sõbrannast, kes elab välismaal ja just
abiellus. Ma kujutan ette, et seda öelduna jäi ta mehe kehakeelt silmitsema ,
et kas sellest loeb välja tema arvamust asja kohta – aga ei midagi. Pisut
kirjeldas ta kleiti ja peomänge ning siis pahvatas: „Kas sa ei armasta mind
enam?“ Mees oli
šokis, sest tema jaoks oli küsimus kontekstiväline. Naine jätkas: „Ma olen aastaid oodanud ja oodanud ja mulle
tundub, et sa ei taha minuga sellepärast abielluda, et sa ei armasta mind
enam.“ Tihti järgneb sellisele
sõnavõtule ka enesehaletsus ja
enesesüüdistus a la no muidugi ma olengi ju juurde võtnud ka, pole enam
esimeses nooruses vms. Mees hüüatas vastuseks: „Sa pole kunagi rääkinud
sellest, et sa abielluda tahad!“ Naine: „Sa pole kunagi küsinud!“ On selge, et
nii võib jäädagi edasi-tagasi sõnu ja
süüdistusi põrgatama, aga ükskõik kumb vaidluse võidab, suhe kaotab, kui ei
jõuta asja tuumani.
Minu
meelest on tuum see, et me, naised, peaksime aru saama, et mehed on meist
erinevad. Neilt ei saa oodata samu reageeringuid, sama käitumist kui naistelt.
Kui seda rohkem teadvustatakse, jääks naistel hulk südamevalu ja pisaraid
olemata. Miks me ei või elada nii, et kui
midagi soovime, siis anname sellest teisele teada ning kui see on täpne soov,
siis oleme konkreetsed.
Esimese loo puhul oleks võinud naine näiteks nädal varem mehele öelda, et kuna
meil on aastapäeva tulemas, siis võiks teha teineteisele selle puhul väikse
kingituse. Võid anda suuna kätte, võid jääda üldisemaks, aga seda ainult juhul
kui sul kindlat soovi pole, muidu võid saada pettumuse osaliseks. Teise loo
puhul oleks võinud naine rääkida, et kasvades üles ilma isata, oli tema kindel
soov, et tema üksi ei taha jääda ning kui oma Õiget kohtab, siis kindlasti
tahab temaga traditsioonilist abielu. Ta võib jätkata umbes nii, et suhte
alguses ei tahtnud naine meest tõsiste teemadega hirmutada ja hiljem juba oli
imelik endal sellest juttu teha, tore oleks kui mees ise oleks taibanud
ettepanekut teha. Meie
seltskonna mehed vaatasid mind nagu tulnukat - naist, kes lepib sellega, et ta
mees mõtetelugeja pole, kohtab harva.
Kas see muudab
midagi halvemaks, kui toimida nii nagu kirjeldasin? Mis saab siis tähendusest
„unustab, järelikult ei hooli?“ Kui eesmärk pole meest ennast räbalasti tundma
panna, vaid koos toredasti aega veeta, tehes seda, mida süda ihkab, siis ma
kutsuks küll naisi üles mehi aitama – aitama neil endast aru saada. Ja seda
teadupärast saab teha rääkides. Naised loevad
vihjeid hästi (vahest küll valesti, aga siiski – nad märkavad reeglina hästi
detaile ja nüansse). Kui mees pakub, et teeb vahest ise süüa, siis võib see
olla tema kokkamiskirg, aga ka hoolivus teie vastu. Kui mees võtab telekat
vaadates teie käe, siis pole see mitte toe otsimiseks, vaid ehk on tal
õrnusehoog. Kui ta paneb pesu kuivama, mida ta tavaliselt ei tee, siis ka see
võib peegeldada soovi sinu elu kergemaks teha, mitte salakire äkilist
tärkamist. Mees võib unustada
naistepäeval lilli tuua, aga ehk on palju rohkem väärt, kui ta toob neid hoopis
näiliselt täiesti tavalisel päeval. Kui ta soovib sinuga suusatama minna, siis
esimese hooga ei pea talle meelde tuletama, et sa tahaks soojal maal varbaid
vette kasta, vaid mõelda tänutundes, et ta soovib sinuga rohkem koos olla kui
argipäev seda võimaldab.
Tuleb meelde
sõbranna jutt, kuidas ta kurtis, et alati, kui kuskile minek, siis peab tema
olema see algataja ja korraldaja. Mees tuleb küll tavaliselt kenasti ta
mõtetega kaasa, aga naisel oli tekkinud kerge trots, et miks ei võiks mees
kordki ka ise ohjad haarata ning üllatada naist näiteks spaa-nädalalõpuga.
Tõepoolest - miks ta ei võiks, aga kui ta seda ei tee, siis kas jääbki spaas
käimata? Ja igal pool mujal ka? Sõbranna
vaidles mulle vastu, et ta tahab meest harida, et toogi õpiks rohkem
korraldama. Soovitasin, et las mees olla nagu ta on, sest tuleb tunnistada, et
aegluselgi on oma võlu – seda võib pidada ka turvatunde tekitamiseks ning naise
ägedushoo rahustamise võtmeks. Sõbranna oli nõus, et neid omadusi ta mehes väga
hindab. Kui aeg-ajalt endale meelde
tuletada, et teise nõrkus on ühtlasi ka tema tugevus, siis ehk suudame
teinekord sarnases situatsioonis leplikumad olla.
Tihti satuvad minu juurde paarid, kus üks
või mõlemad pooled väljendavad suhtega rahulolematust ning lisavad samas, et
ega tegelikult ju midagi väga hullu pole – nad ei tülitse tihti ja tuliselt,
eksisteerivad enamus ajast rahumeelselt koos.
Natuke „kaevates“ selgub aga sageli, et ühel on teise suhtes
väljendamata ootused, mis vahest on ka aastaid tiksunud ja kuhjunud. Tulemuseks
on pettumus, vahest minnalaskmise meeleolu, isegi allasurutud viha. Sellises
suhtes on võimalik pööre paremuse poole esile kutsuda heal juhul paari
kohtumisega, kui hakkame koos
järkjärgult sisemonoloogi dialoogiks muutma. Suhtes
esineb erinevaid läheduse vorme. Üks neist ja väga oluline on emotsionaalne
lähedus – oma mõtete ja tunnete, oma sisemaailma jagamine partneriga. Ma ei
nõustu, kes pärast kolme aastat kooselu ütlevad, et neil on kõik jutud räägitud
ning nad teavad täpselt, mida teine tunneb ja mõtleb. Inimene muutub, areneb ja
ikka tasub huvi tunda, millises suunas. Alati on
otsustamisel tark mõelda, mis on suhte jaoks parem. Kui mul on konkreetne soov
näiteks oma karjääris kannapööre teha ja see uus töökoht oleks kaugel
välismaal, siis tulekski kaaluda, kuivõrd uuest ettevõtmisest tulenev rõõm
kaalub üles kaugsuhte karid. Kui
tüliõunaks on naise meessoost sõber, siis tuleks mõleda, kas ühiselt
koosveedetud hetki saaks veeta sama
lõbusalt ka oma mehega või kaasa armukadedushoogudes öeldud hingeläinud
teravused silub taaskohtumine sõbraga. Kui eesmärk on hea paarisuhe, siis tihti
kujuneb otsus esialgsest teistsuguseks.
Loo algul
mainitud restoraniõhtult koju jõudes, kui mees nagu tavaliselt mulle tervitades
vastu tuli, ütlesin, et mulle väga meeldiks, kui ta mind teatrisse viiks.
Ütlesin ka teatri nime, etendus jäi tema valida.
Ilmus aprill 2012 ajakirjas "Eesti Naine"
