Saturday, September 19, 2009

Eksiga sõber?

Eelmisel nädalal käisin oma eksi pulmas. Lendasin Londonisse koos kahe umbes 30.aastase Skype poisiga ja mingil hetkel tuli muuhulgas juttu ka reisi eesmärgist. Kui neile selle avaldasin, jõllitasid nad mind päris pikalt ja siis ütlesid, et nad küll ei näe, et nad ühegi oma eksi pulma võiks minna või sinna kutsutud olla. Tõepoolest ega see vist väga levinud pole. Kuidas mul siis nii on läinud?

Pruudi sõbrad uurisid minult, kes ma olen ja kuna ma ei tahtnud oma staatusele tähelepanu tõmmata, siis otsisin sobivaid sõnu. Nemad hakkasid selle peale naerma ja teatasid, et kui ma nii pikalt mõtlen, siis järelikult olen eks -ups :) Nemad sellest numbrit ei teinud ja mul oli hea meel.
Pruut õigemini siis juba mu eksi seaduslik naine tunnistas mulle natuke tipsusena, et kui tuli teemaks mu pulma kutsumine, siis tema vastas kategooriliselt "No, no, no! Exes belong to the past." Siis aga hakkas mõtlema, et ka tema hea meelega kutsuks oma eksabikaasa ning miks siis mitte tema soon-to-be-husband seda teha ei võiks.

Kuidas saavutada selline suhe oma endise kallimaga, et see oleks ka tema uuele kaasale nii non-threatening, et ta nõustuks eksi oma pulmakülaliseks võtma? Kõigepealt on minu meelest oluline see, et lahkuminek oleks toimunud kaua aega tagasi ja ma pean silmas kindlasti rohkem kui paar aastat. Sest tean omast käest, et paar aastat võivad veel säilida mõttehellitused teemal, et äkki ikka ta saab oma veast aru ja me saame taas kokku. Kusjuures praegu mõtlen, et kui break-up toimus ammu-ammu, ei ole vast isegi oluline kelle initsiatiivil lahku mindi.

Sõbraks saab jääda siis, kui asi ei lähe inetuks ehk siis teine ei tee selliseid asju, mis panevad sind teda inimesena ümber hindama st madalamalt hindama, põlgama, vms. Lahku minna saab nii, et säilitad oma eneseväärikuse. Tõenäoliselt oma osa selles mängib ka initsiaatori tekitatav pehme maanudmine st et välk ei tule selgest taevast, vaid et kaasale on pika perioodi vältel antud mõista oma rahulolematusest, koos on otsitud lahendusi ja arutatud suhte perspektiivi, kui asjad peaks seninsel moel jätkuma.

Muidugi võib üldse küsida, et kui sa kellestki lahku lähed, miks sa üldse peaks temaga tahtma sõbraks jääda. Mina arvan, et kui me kellegagi eriti verinoorest peast kohtume, kellega meil on väga mõnus olla, siis me automaatselt arvame, et see tähendab käimist ja edasi paari ning pere moodustamist. Samas aga tuleb tihti tagant järele tõdeda, et kõik vahvad olevused, keda me oma eluteel kohtame, ei sobi meile partneriks ega vastupidi. Samas tahaks neid siiski nende toreduse pärast oma elus hoida. Nii võibki juhtuda, et elukaaslasega muutub omavaheline läbisaamine tunduvalt paremaks siis kui ollakse just friends. Kui meenutada, siis mul juhtus ka oma eksiga nii ning temagi tõdes seda.

Vahel on väga tore küsida nõu oma eksilt, kes sind väga hästi tunneb, kui oma uues suhtes probleeme on. Saad uurida, et kuule tuleta meelde, kas meil oli ka nii ja siis teha järeldusi, et kas sa kannad kaasas teatud käitumismustreid, mis avalduvad uues suhtes samamoodi nagu eelmises. Eeldus on jällegi see, et paarina elatud ajast on piisavalt aega mööda läinud ning armukadedus ja ebamugavustunne kadunud.

Ratsionaalsetel inimestel on kindlasti kergem eksiga sõber olla, sest nad ei lasku tõenäoliselt äärmusesse, et kas kõik või mitte midagi. Kergem on ka siis sõber olla, kui teine kohe uut kaaslast ei leia ja su ego võib natuke end siiski hellitada mõttega, et oled sobiva partneri lati teise silmis piisavalt kõrgele seadnud.

Mul on hea meel, et mu eks on mu sõber. Me ei pea tihedasti suhtlema ja teeme seda nüüd paar kolm korda aastas, aga ta on osa mu minevikust ja mulle läheb korda, kuidas tal üldises mõttes läheb. Ja pulmad olid imeilusad!

Sõbralikke eks-suhteid teile!

7 comments:

  1. Hääletaks, aga ei saa aru, et mis on friend with benefits?
    :)

    ReplyDelete
  2. oioi Hele, see on selline asi, et oled sõber ja seksid ka. See ongi benefit ;)
    Läänemmaailmas on see väga tavaline, ei tea kuidas meil.

    ReplyDelete
  3. No hea siis et küsin, ei tänan :D:D

    ReplyDelete
  4. Tead Kärt, ma nüüd kohe môtlesin selle sinu postituse peale,... et miks olla eksiga sôber? Näiteks minu näide - pärast 7. aastast kooselu läksime suhteliselt sôbralikult lahku, st asju ei loopinud ja ei karjunud, aga kuna see toimus siiski minu initsiatiivil, siis… kui nüüd ikka päris aus olla, siis olin mina sel hetkel see, kes tegi lahkumisel sôbralikumat nägu ja ütles: “Jääme sôpradeks!”. No tegelikult ma ju teadsin, et tegelikult ei jää. Ei, ma ei saaks öelda, et ma kuidagi vaenulikult sellesse eksi suhtuks, aga mul puudub täielikult huvi selle vastu, mis ta teeb, kellega on ja kuidas elab. No jah, ühiste tuttavate kaudu saan aeg-ajalt teada, et nüüd on uus kallim, siis juba pulmad, siis esimene, siis teine ja nüüd vist juba kolmas laps, aga tänaseks hetkeks oleme sidemed nii läbi lôiganud, et ei saada selliste sündmuste puhul isegi kaarte ega e-maile. Ja ma ei tunne ennast kuidagi halvasti selle pärast! See tundub lihtsalt kuidagi nii kauge. Jah, kui ta tänaval mulle vastu jookseks, siis kindlasti kallistaks me üksteist, küsiks kuidas läheb, vôib-olla läheks isegi kohvikusse ja räägiks pikemalt, aga rohkemat suhtlemist sellest kindlasti ei tekiks. No ônneks on mul ka see variant, et see tänaval kokkujooksmine on suhteliselt ebatôenäoline, kuna elame erinevates riikides! ;-)
    Sa mainisid, et vôib-olla on tore eksilt nôu küsida, kuna ta ju tunneb sind siiski pärast ühist elu päris hästi. Minu puhul ei sobiks see kohe kindlasti, sest peale nö. päris pôhjuse, miks me lahku läksime, oli minu poolt üheks pôhjuseks ka see, et tema môtted ja maailmavaated olid siiski minu omadest piisavalt erinevad (no ilmselt juba ka erineva rahvuse pärast!). Pealegi, kui mu kôrval on armastav mees ja pere, milleks mulle siis eksi nôuanded!? Seega Kärt, aeg annab ju arutlust, aga arvan, et kui ka sinu kôrval on armastav mees, siis pead tema nôuannet siiski olulisemaks, kui eksi oma, isegi kui vôibolla tunned eksi kauem ja pôhjalikumalt- see lihtsalt kipub nii olema…;-)
    üks sugulane

    ReplyDelete
  5. Kallis sugulane! :)
    Päris tükk aega ei tahtnud ma ise ka suur sõber olla, kuna arvasin, et kui juba lahku mindud, siis ei taha ju kogu aeg koos ikkagi hängida, nii et paari esimese aastaga hoidsin ikka väga distantsi ja pigem viisakusest suhtlesin. Nüüd kuidagi on aga see soojus tagasi tulnud ja mulle meenuvad taas ilusad hetked ja see et tegelikult on ta ju tore inimene ja ma arvan, et ta väärib õnnelik olemist.
    Nõu küsimise osas olen nõus, et enamjaolt kui endal on uus suhe, siis saab oma uuelt kaasalt seda tuge. Aga mul on olnud hetki, kus eksi insight on väga kasuks tulnud järgmises suhtes.
    Ma arvan, et ei pea punnitama sõpradeks jäämist, see ei peaks olema eesmärk omaette, aga kui näiteks on ühine suhtlusring ja paratamatult puudutakse ikka kokku, siis on tõenäoliselt hea, kui ollakse sõbralikud.

    ReplyDelete
  6. Ma mõtlesin, et kas võtta seekord sõna või ei, aga näe ikka võtan. Lihtsalt olen palju kogenud seda, et inimesed imestavad, miks ma oma eksiga endiselt hästi läbi saan. Just sõber on kõige õigem määratlus meie suhtlemisele - helistame aegajalt, näeme paar korda aastas. Kui tükk aega pole kuulnud, siis hakkab nagu kripeldama, et kas tal on ikka kõik korras ja ilmselt varsti keegi helistab. Samas puudub selles mingigi ihalus, pigem hoopis vastupidi. Igakord kui kokku saame, siis tänan jumalat, et kunagi ikka mõistust oli lahku minna :). Aga miks siis nii, et ikka edasi suhtleme? Vaata, on ju nii, et kõigi inimestega pole seda keemiat, mis armastuse tekitab. Lahe inimene ja super sõber, aga leivad ühte kappi panna on viga, sest seda õiget armastust ei ole. Meil just nii oligi. Ja kui ühel hetkel mõistus pähe tuli, et niimoodi jätkates jääme me millestki väga olulisest elus ilma, siis tuligi minna lahku oma õnne otsima. Aga inimesena on ta ju endiselt see sama lahe sõber, miks siis mitte aegajalt suhelda.
    Seega mina ei pea valeks eksiga suhtlemist, kui suhted on sõbralikud. Samas, kui üks pool tahab midagi enamat, vot siis oleks juba jama ja tuleks suhtlemine ära lõpetada.

    Aga sinu postitust lugedes, ma mõtlesin, et mina küll eksiga enda ja oma mehe asju arutada ei suudaks :). Pigem on ikka teemaks ühised tuttavad ja lihtsalt tegemised.

    ReplyDelete
  7. No Hele, muidugi ära hoia tagasi! Just on väga põnev teada saada, kuidas on teistel konkreetsel teemal asjalood. Nii et olen väga tänulik.
    Kommentaariks sellele, et vanaga arutan uuega seotud asju, siis päris nii see pole. migem olen arutanud enda asju, mis on seotud uue suhtega ehk siis mina selles uues suhtes. Olen nõus, et muu oleks imelik:)

    ReplyDelete